Võtsin Sirbi lehes pisut heijetada pärimusmuusikafestivali teemal. (klikka pealkirja linki). Kuna ruumi eriti polnud, siis jäi väga palju ütlemata. Enamus asju jäi ütlemata. See jäi ka ütlemata, et ma NÄGIN, kuidas see helide ja rütmide virrvarr süsteemina seekord toimis. Vist üle pikkade aastate tõesti nautisin, eelnevad kolm aastat kindlasti olen folgil väga harva üldse midagi näinud. Aga paus mõjuski hästi. Folk oli värske ja tugev. Ja emotsioonidest särisev. Igas suunas, nii sisse kui väljapoole. Mõnel löödi põhi alt, mõnel lendas katus, mõni sai omaks, mõni jäi võõraks. Elu tuiksooned olid sõlmest lahti ja muusikalised nägemused oma värvikirevuses toitsid meelekujutlust vedades mind rändama ringi, põlevad kannused saabastel, must kübar peas, õun ühes ja peeker teises käes. Nõnda lendasin koos valgete ja hallide pilveratsudega ja mind hoidsid õhus igast ilmanurgast kokku tulnud abimehed oma rütmide ja pulssidega. Hästi hoidsid, vägev lend oli!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar