Kihutan täiskuuöös niiskusest nätskelt ja magusalt lehkavate viljapõldude vahel kruusasel teel. Ma ei näe neid, aga ma tunnen nende lõhna
juba kaugelt
seljakarvadega tunnen ka nende silmi
kõhuga tunnen nende nälga
juuksejuurtes on võbelus, mis annab märki
et kohe-kohe on midagi
olulist juhtumas,
hetke pärast on võimalik,
et kohtun selle lõhnaga,
selle kirbe ja metsiku,
rasuse stiihilise kusese lehaga
tiivanukkides on ootus
sõrmedes võbelus
Silmad on juba ette
kujutamas neid seal teel seismas.
Ja siis ma kuulen neid!
ja neid on palju ja me kihutame võidu- mina tee peal, nemad põllul.
Ja ma tajun nende meelemuutust.
Jah, suunamuutust ka. Jään seisma.
Ja nad lasevad mul end lambitulel üle loendada, marssides läbi mu nina alt.
Neid on 39. Just samapalju, kui minul aastaid turjal. Ja ma vaatan neid kõiki, nagu oma aastaid, heldinud pilguga. Hirmu ei ole. Ma olin valmis ja ootasin neid.
Üks jääb seisma, vahib mind ülbelt, siis on minu pilk kangem, ta pöördub ja läheb.
Lõhn kaob, õigemini muutub, on taas viljapõllu tolmune magus kõrre ja mullasegune aroom. Hommik hakkab koitma, päev veereb üles taevakuplile.
Kas ma jõuan ükskord koju?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar