kolmapäev, 22. juuni 2011

Saunake kata end



Ja lõpuks saigi ta nõnda kaetud. Soe oli, väga soe.

Sain valmis sellise saunakarkassi. Homme siis proovime katta ja kütta. Hüva leili!

Nõid ja võlur

Elas kord nõid, kes nägi kord metsa jalutama minnes üle jõe võlurit. Elas kord võlur, kes saatuse tahtel kõndis just selle sama jõe kaldal ja nägi teisel pool vett nõida. Nõid oli võluriga kohtumisest nii ehmatanud, et lasi end ära võluda. Võlur aga oli nõiaga kohtumisest veel rohkem ehmunud ja lasi end ära nõiduda. Nii nad siis istusid seal paksu metsa sees ja vaatasid teineteist üle jõe- üks istus võlutult ja teine istus nõiutult. Kumbki ei suutnud end paigast liigutada. Istuvad tänaseni seal teine teisel pool jõge ja vaatavad teineteist üksisilmi. Kumbki ei anna alla. Üks ei suuda lahti lasta oma nõidusest, sest ta on võlutud ja teine ei suuda võlusõnu meelde tuletada, sest ta on nõiutud. Paras neile, mis nad siis lahmivad niimoodi keset metsa. Hoidku keel hammaste taga.

esmaspäev, 20. juuni 2011

Taevase jõe lapsed


Ühel päeval palus Päike suurt Ronka, et ta varjaks tiibadega ta valguse. Ja ilmatusuur Ronk täitis ta soovi. Päevavalgus kadus maa pealt ja maailm mattus pimedusse. 
Pimeduses ei näinud taevane jõgi enam oma voolusängis liikuda ja voolas kogemata maa peale,  tuues endaga kaasa endaga hõbedased kalad ja kuldsed taimed.
Aga maa peal elasid eit ja taat oma pisikeses majakeses. Elasid väga õnnelikult ja tasa, toimetasid ja askeldasid igapäevaselt oma tegemisi ja õhtul jäid teineteise kaissu magama. Ei hoolinud nad näljast ega külmast, sest kui süüa vähem oli hoidsid nad öösiti kõvasti kõvasti teineteise ümbert kinni ja ei tundnud nõnda nälga ega külma. Lapsi neil ei olnud ja see tegi nad pisut kurvaks, aga nad olid saatusega leppinud.

Öö sai otsa ja kui taat hommikul majaukse lahti tegi, oli väljas endiselt pime. Kuuvalguses nägi taat, et kuidas nende aiakese taga voolas taevane jõgi. Taat hõõrus silmi ja kutsus eite ka vaatama. Istusid vanakesed maja ees ja imetlesid seda jõge ja arutasid isekeskis, kuidas selline imelugu üleöö juhtuda sai. Imestasid, et miks sellel hommikul päike ei tõusnud. Äkitsi nägid nad, kuidas teisel pool kaldal jõe voogudesse läksid suplema kaks hõbedast hirve. 

Niipea kui hirvede kehad vett puudutasid, muutusid nad aga inimesteks. Neist said väike poiss ja tüdruk, kes kilkasid ja hullasid vees ja nende kehad sillerdasid hõbedaselt kuu valgel. Eit ja taat vaatasid üksteisele otsa ja mõistsid teineteist ainsast pilgust. Taat tõukas oma paadi vette ja tasakesi sõudsid nad teisele poole kallast. Kaldal leidsid nad kaks hõbedast hirvenahka. Taat peitis need nahad kivi taha ja nad jäid ootama kuni lapsed veest välja tulevad. Lapsed tulid veest välja ja kui nad oma nahkasid ei leidnud, istusid nad jõeäärsele kivile nutma. Eit läks tasakesi laste juurde ja küsis, miks nad nutavad ja lohutas neid. Sellel pimedal päeval asusid lapsed eide ja taadi juurde elama. Ja juba järgmisel päeval sirutas ronk oma tiivad päikese eest ära ja maailm säras jälle päikesepaistel.

Elu läks ilusaks ja rõõmu ja rikkust tuli tänu jõele ja lastele majja rohkesti. Jõest sai kauneid kalu, mida taat turule viis ja kuldsetest taimedest kudus eit imeilusaid vaipu, mida ümbruskaudu paljud endale ihaldasid. Nõnda elasid nad palju aastaid koos. Ainus, mis oli pisut imelik, oli see, et lapsed ei läinud kunagi vanemaks. Ja ka eit ja taat ei vananenud. Ometi tundus ajavoog igavikuline. Taevase jõe kõrval elades on sekundiski igavik.

Kui aastaid hiljem taat teisele kaldale sõudis, tulid tal meelde peidetud nahad, aga ei leidnud ta neid kusagilt. 
Kivi tagant, kuhu ta nahad oli peitnud, leidis ta ainult kaks hõbedast muna. Ta viis munad koju ja pani kanapessa hauduma. Kanad haudusid välja kaks hõbedaste sulgedega lindu. Need linnud said kolme päevaga suureks ja kasvasid hiiglasteks, nii et taat ei jõudnud neid enam toita. 
Ta otsustas linnud vabadusse lasta.  Samal päeval tulid lapsed nende juurde ja jätsid hüvasti, öeldes, et neil on aeg minna. Enam iial ei näinud nad oma kaldalt leitud lapsi. Lapsed istusid lindude selga ja lendasid taevasse. Eit ja taat olid küll kurvad kui nad vaatasid tasakesi maja ees istudes, kuidas linnud koos lastega üle laotuse lendasid. Aga nad olid kord sellised nimesed, kes ei osanud saatuse muutustele kibeduse ja vihaga vastata. Tasa hoidsid nad teineteisel käest ja mõtlesid, et küllap nii peabki olema.  Ja taevane jõgi voolas hõbedaste lindude järel tagasi oma taevasesse sängi, viies kaasa taevased kalad ja taimed. Sestpeale teame seda jõge Linnutee nime all. Ja igal öösel kui eit ja taat taevasse vaatasid ja seal Linnuteed nägid, mõtlesid nad selle peale, kuidas lapsed olid toonud majja rõõmu ja rikkuse. Ja mõtlesid tänutundes ka selle peale kui õnnelikud olid nad nendega koos igal hetkel olnud. Ja mõttes saatsid nad alati neile oma kõige paremad soovid. Küllap see teade jõudis ka kohale.

Mis ma selle looga tahan öelda, on see, et lapsed on meile alati lapsed ja nad saabuvad meile kingitusena taevasest jõest. Aga on hetk, mil tuleb nad lahti lasta. Siis kui on õige aeg ja nemad peavad juhtima oma jõge õigesse sängi.
Homme juba saab Kauril gümnaasium otsa. Soovin talle mõnusat oma elu.

reede, 17. juuni 2011

puhkus

Hakkan lõpuks ometi asju pakkima ja puhkusele minema. Mul pole elu sees nii pikka puhkust olnud kui sel aastal. Natuke imelik on, et võibolla ei saagi järgmised neli nädalat tööd teha, aga ma usun, et see läheb tasapisi üle. Küll ma leian mingi kavala nõksu ikka, kuidas puhkuselt põgeneda ja natuke ikka töötada. Niidud ja aasad, ma panen valge, hmm, valget pole, noh, musta kleidi selga ja jooksen karikakrapärg peas, nagu kevadine vasikas esimest korda kesapõllul, läbi suvise võseriku nii, et hing paelaga kaelas ja  põdrapullid ja metsanotsud jooksevad minuga ühes ja kui ma väsin, võtavad nad mind selga ja kannavad mind mu pesakasti juurde, mis jah, sel suvel, asub raudselt Päikesemäel. Kavatsen sinna kolida ka Aafrika tiigri, ehk laevakass Kutsu, kes hiiresabad suus hakkab mind hommikuti äratama, tõmmates kergelt sabaga üle mu päikeses juhmistunud unise näo. Ja siis ma ujun nagu vesirott läbi mudase tiigivee ja leian, et mina olengi maailm ja maailm on minus. Ja siis ma müristan trummidega ürgseid rütme ja puhun torupilli ja unustan, et kusagil on olemas esmaspäevad ja kell üheksad ja kui tahan, siis rüüpan loovuseallikast natuke afrodisiaake ja panen kõik selle laulu sisse. Juhhei.

kolmapäev, 15. juuni 2011

Onu Tik-Tak

Aja kulg on imelik. Onu Tik-Taki jalgratas oli ikka täitsa võlumasin.
Vaatasin korra ajas tagasi üle õla ja tuli meelde, et eelmisel aastal umbes samal ajal olime paaripäevasel visiidil Vladivostokis, et kohtuda härra Krabiga ehk et pruukida sealtkandi koorikloomi nende kõige värskemal kujul ja saada osa Venemaa tagumise nurga ookeaniäärsest lummusest. Ma ei tea, mida ma praegu annaks, et üks korralik krabi mu pannile sajaks ja tilli ja sidrunikastmes plaksuga kükke teeks.
  

argised tegemised

Tundub kuidagi imelik asju kirja panna nii, nagu nad tegelikult on, sest pidevalt on tunne, et tegelikult on tegemist mingi muinasjutuga. Ometi on tegelased ja sündmused suhteliselt argised, aga kõik mis nendega juhtub, on kuidagi imeline ja eriline. Ja nagu alati on küsimus, kas jutustan mina muinasjuttu või on muinasjutt võtnud juhtimise enda kätte ja jutustab mind, ning mina ainult kuulekalt järgnen teemale. Aga katsun teha kokkuvõtlikult.

Vahelepõikeks vähemalt niipalju argiseülest, et tänasel päeval on minu loperguses peas sündinud kaks mõttetera:

Teater on nagu sild elu ja kunsti vahel, millel kõndides võib näha mõlemaid kaldaid.


Teater on nagu suur puu, mille juured asuvad elu tuiksoonel ja ladvad sirutuvad taevaste tähtede poole. 

Analüüsige ise, kas neis mingi iva ka on.

Aga keeran loo nüüd veel argisemaks.

Käisin kirvest otsimas, laupäeval oleks mul seda hädasti vaja, kui suuremaks ehitamiseks läheb. Tahan nädalaga Päikesemäel valmis saada kolm tarvilikku /maastikukunsti/ objekti. Ei saanud sellist kirvest, mida tahtsin ja jätsin ka ülejäänud poodi. Poeskäimine on üldse rusuv teema. Kuigi siirdusin otsejoones kirveletini ja olin valmis haarama sealt kaasa SELLE ÕIGE ja kohe lahkuma, siis kui selgus, et SEDA ÕIGET seal ikkagi pole, tekkis mul tunne, et nad on selle minu eest teistele riiulitele peitnud. Ei olnud. Ühtegi muud vajalikku asja ei olnud nad ka teistele riiulitele peitnud. Mootorsaed muidugi välja arvata, aga sellist väiksemat lühema teraga, mida mul oleks vaja läinud jälle polnud. Miks neid poode peetakse kui seal midagi pole?  Noh, vähemalt Viljandis. Ilmselt pean homme -ülehomme Tartusse SELLE ÕIGE järgi sõitma.

On õhtu, kell on pool üheksa. Pole täna kohe mitte midagi söönud veel. Aga sellegipoolest on hea olla, kuigi mõistus ütleb, et viimane aeg oleks midagi põske pista. Paistab, et nüüd läheb vist köögis suuremaks laamendamiseks, üks sõber tõi tilli ja salatit, värsket kurki, tomatit ja kartulit. Ja mul on veel üks karbitäis vürtsikilu ja pakk võid!  Urr...

kolmapäev, 8. juuni 2011

hull uni

Väga hull uni, üldiselt ei soovita edasi lugeda.

Tegin unes pool ööd matemaatika riigieksamit, mis toimus ilusalongis. Samal ajal eemaldati kellegil selja ja hiljem ka tagumiku pealt karvu. Kliendil oli kõdi ja ta itsitas. Eriti kiljus ta kui teda kurgu alt geeliga sisse määriti. Ta ei olnud ka päris inimene, pigem inimesesuurune gnoom. Olime eksamilaua taga kahekesi pinginaabriga ja eksamilehed olid piparkoogist tahvlite peal, mis suure mõtlemise peale pudenema hakkasid. Küsimused olid õnneks valge paberi peal. Ühe küsimusega nägin tohutult vaeva, khm, panete tähele et tegu oli matemaatika eksamiga ja küsimus oli inglise keeles: Scientists found an extraordinary man in Mexico, whose skin is covered with feathers, which started growing on his skin right after his birth. Once or twice a year this man can also fly. After that his feathers are torn out and he has to wait a year for the feathers to recover. Nowadays we call this disease ....? (sinna tuli kirjutada mingi ladinakeelne nimi)
Piparkoogist lahendustahvlid muudkui lagunesid käes, ma ei kujutanud ette, kuidas vastustelugejad nad loetud saavad. Lõpuks panime tükid juuksekummiga kokku üksteise otsa virna. Ilusalongimees kadus koos oma klientidega, tal sai tööpäev otsa. Meie muudkui lahendasime. Küsimusi oli palju, ruum oli väike ja hämar, ühtki kontrolli ei olnud, üritasin hakata telefoniga netist mingeid vastuseid otsima. Pinginaaber tänitas mind, ma nii aeglaselt trükin. Igatahes selgus ka õige vastus: see mees kannatas ikaroosia all, mis on teadagi tuletatud Ikarosest. Igatahes oli see haigus sarnane sellele väga raskele nahahaigusele, ihtüoosile.

Õnneks helises kell ja ma ei näinud selle kurva eksami lõppu.