puhkus

Hakkan lõpuks ometi asju pakkima ja puhkusele minema. Mul pole elu sees nii pikka puhkust olnud kui sel aastal. Natuke imelik on, et võibolla ei saagi järgmised neli nädalat tööd teha, aga ma usun, et see läheb tasapisi üle. Küll ma leian mingi kavala nõksu ikka, kuidas puhkuselt põgeneda ja natuke ikka töötada. Niidud ja aasad, ma panen valge, hmm, valget pole, noh, musta kleidi selga ja jooksen karikakrapärg peas, nagu kevadine vasikas esimest korda kesapõllul, läbi suvise võseriku nii, et hing paelaga kaelas ja  põdrapullid ja metsanotsud jooksevad minuga ühes ja kui ma väsin, võtavad nad mind selga ja kannavad mind mu pesakasti juurde, mis jah, sel suvel, asub raudselt Päikesemäel. Kavatsen sinna kolida ka Aafrika tiigri, ehk laevakass Kutsu, kes hiiresabad suus hakkab mind hommikuti äratama, tõmmates kergelt sabaga üle mu päikeses juhmistunud unise näo. Ja siis ma ujun nagu vesirott läbi mudase tiigivee ja leian, et mina olengi maailm ja maailm on minus. Ja siis ma müristan trummidega ürgseid rütme ja puhun torupilli ja unustan, et kusagil on olemas esmaspäevad ja kell üheksad ja kui tahan, siis rüüpan loovuseallikast natuke afrodisiaake ja panen kõik selle laulu sisse. Juhhei.