Tundub kuidagi imelik asju kirja panna nii, nagu nad tegelikult on, sest pidevalt on tunne, et tegelikult on tegemist mingi muinasjutuga. Ometi on tegelased ja sündmused suhteliselt argised, aga kõik mis nendega juhtub, on kuidagi imeline ja eriline. Ja nagu alati on küsimus, kas jutustan mina muinasjuttu või on muinasjutt võtnud juhtimise enda kätte ja jutustab mind, ning mina ainult kuulekalt järgnen teemale. Aga katsun teha kokkuvõtlikult.
Vahelepõikeks vähemalt niipalju argiseülest, et tänasel päeval on minu loperguses peas sündinud kaks mõttetera:
Teater on nagu sild elu ja kunsti vahel, millel kõndides võib näha mõlemaid kaldaid.
Teater on nagu suur puu, mille juured asuvad elu tuiksoonel ja ladvad sirutuvad taevaste tähtede poole.
Analüüsige ise, kas neis mingi iva ka on.
Aga keeran loo nüüd veel argisemaks.
Käisin kirvest otsimas, laupäeval oleks mul seda hädasti vaja, kui suuremaks ehitamiseks läheb. Tahan nädalaga Päikesemäel valmis saada kolm tarvilikku /maastikukunsti/ objekti. Ei saanud sellist kirvest, mida tahtsin ja jätsin ka ülejäänud poodi. Poeskäimine on üldse rusuv teema. Kuigi siirdusin otsejoones kirveletini ja olin valmis haarama sealt kaasa SELLE ÕIGE ja kohe lahkuma, siis kui selgus, et SEDA ÕIGET seal ikkagi pole, tekkis mul tunne, et nad on selle minu eest teistele riiulitele peitnud. Ei olnud. Ühtegi muud vajalikku asja ei olnud nad ka teistele riiulitele peitnud. Mootorsaed muidugi välja arvata, aga sellist väiksemat lühema teraga, mida mul oleks vaja läinud jälle polnud. Miks neid poode peetakse kui seal midagi pole? Noh, vähemalt Viljandis. Ilmselt pean homme -ülehomme Tartusse SELLE ÕIGE järgi sõitma.
On õhtu, kell on pool üheksa. Pole täna kohe mitte midagi söönud veel. Aga sellegipoolest on hea olla, kuigi mõistus ütleb, et viimane aeg oleks midagi põske pista. Paistab, et nüüd läheb vist köögis suuremaks laamendamiseks, üks sõber tõi tilli ja salatit, värsket kurki, tomatit ja kartulit. Ja mul on veel üks karbitäis vürtsikilu ja pakk võid! Urr...
Vahelepõikeks vähemalt niipalju argiseülest, et tänasel päeval on minu loperguses peas sündinud kaks mõttetera:
Teater on nagu sild elu ja kunsti vahel, millel kõndides võib näha mõlemaid kaldaid.
Teater on nagu suur puu, mille juured asuvad elu tuiksoonel ja ladvad sirutuvad taevaste tähtede poole.
Analüüsige ise, kas neis mingi iva ka on.
Aga keeran loo nüüd veel argisemaks.
Käisin kirvest otsimas, laupäeval oleks mul seda hädasti vaja, kui suuremaks ehitamiseks läheb. Tahan nädalaga Päikesemäel valmis saada kolm tarvilikku /maastikukunsti/ objekti. Ei saanud sellist kirvest, mida tahtsin ja jätsin ka ülejäänud poodi. Poeskäimine on üldse rusuv teema. Kuigi siirdusin otsejoones kirveletini ja olin valmis haarama sealt kaasa SELLE ÕIGE ja kohe lahkuma, siis kui selgus, et SEDA ÕIGET seal ikkagi pole, tekkis mul tunne, et nad on selle minu eest teistele riiulitele peitnud. Ei olnud. Ühtegi muud vajalikku asja ei olnud nad ka teistele riiulitele peitnud. Mootorsaed muidugi välja arvata, aga sellist väiksemat lühema teraga, mida mul oleks vaja läinud jälle polnud. Miks neid poode peetakse kui seal midagi pole? Noh, vähemalt Viljandis. Ilmselt pean homme -ülehomme Tartusse SELLE ÕIGE järgi sõitma.
On õhtu, kell on pool üheksa. Pole täna kohe mitte midagi söönud veel. Aga sellegipoolest on hea olla, kuigi mõistus ütleb, et viimane aeg oleks midagi põske pista. Paistab, et nüüd läheb vist köögis suuremaks laamendamiseks, üks sõber tõi tilli ja salatit, värsket kurki, tomatit ja kartulit. Ja mul on veel üks karbitäis vürtsikilu ja pakk võid! Urr...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar