Elas kord nõid, kes nägi kord metsa jalutama minnes üle jõe võlurit. Elas kord võlur, kes saatuse tahtel kõndis just selle sama jõe kaldal ja nägi teisel pool vett nõida. Nõid oli võluriga kohtumisest nii ehmatanud, et lasi end ära võluda. Võlur aga oli nõiaga kohtumisest veel rohkem ehmunud ja lasi end ära nõiduda. Nii nad siis istusid seal paksu metsa sees ja vaatasid teineteist üle jõe- üks istus võlutult ja teine istus nõiutult. Kumbki ei suutnud end paigast liigutada. Istuvad tänaseni seal teine teisel pool jõge ja vaatavad teineteist üksisilmi. Kumbki ei anna alla. Üks ei suuda lahti lasta oma nõidusest, sest ta on võlutud ja teine ei suuda võlusõnu meelde tuletada, sest ta on nõiutud. Paras neile, mis nad siis lahmivad niimoodi keset metsa. Hoidku keel hammaste taga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar