Taevase jõe lapsed

Ühel päeval palus Päike suurt Ronka, et ta varjaks tiibadega ta valguse. Ja ilmatusuur Ronk täitis ta soovi. Päevavalgus kadus maa pealt ja maailm mattus pimedusse. 

Pimeduses ei näinud taevane jõgi enam oma voolusängis liikuda ja voolas kogemata maa peale,  tuues endaga kaasa endaga hõbedased kalad ja kuldsed taimed.

Aga maa peal elasid eit ja taat oma pisikeses majakeses. Elasid väga õnnelikult ja tasa, toimetasid ja askeldasid igapäevaselt oma tegemisi ja õhtul jäid teineteise kaissu magama. Ei hoolinud nad näljast ega külmast, sest kui süüa vähem oli hoidsid nad öösiti kõvasti kõvasti teineteise ümbert kinni ja ei tundnud nõnda nälga ega külma. Lapsi neil ei olnud ja see tegi nad pisut kurvaks, aga nad olid saatusega leppinud.

Öö sai otsa ja kui taat hommikul majaukse lahti tegi, oli väljas endiselt pime. Kuuvalguses nägi taat, et kuidas nende aiakese taga voolas taevane jõgi. Taat hõõrus silmi ja kutsus eite ka vaatama. Istusid vanakesed maja ees ja imetlesid seda jõge ja arutasid isekeskis, kuidas selline imelugu üleöö juhtuda sai. Imestasid, et miks sellel hommikul päike ei tõusnud. Äkitsi nägid nad, kuidas teisel pool kaldal jõe voogudesse läksid suplema kaks hõbedast hirve. 

Niipea kui hirvede kehad vett puudutasid, muutusid nad aga inimesteks. Neist said väike poiss ja tüdruk, kes kilkasid ja hullasid vees ja nende kehad sillerdasid hõbedaselt kuu valgel. Eit ja taat vaatasid üksteisele otsa ja mõistsid teineteist ainsast pilgust. Taat tõukas oma paadi vette ja tasakesi sõudsid nad teisele poole kallast. Kaldal leidsid nad kaks hõbedast hirvenahka. Taat peitis need nahad kivi taha ja nad jäid ootama kuni lapsed veest välja tulevad. Lapsed tulid veest välja ja kui nad oma nahkasid ei leidnud, istusid nad jõeäärsele kivile nutma. Eit läks tasakesi laste juurde ja küsis, miks nad nutavad ja lohutas neid. Sellel pimedal päeval asusid lapsed eide ja taadi juurde elama. Ja juba järgmisel päeval sirutas ronk oma tiivad päikese eest ära ja maailm säras jälle päikesepaistel.

Elu läks ilusaks ja rõõmu ja rikkust tuli tänu jõele ja lastele majja rohkesti. Jõest sai kauneid kalu, mida taat turule viis ja kuldsetest taimedest kudus eit imeilusaid vaipu, mida ümbruskaudu paljud endale ihaldasid. Nõnda elasid nad palju aastaid koos. Ainus, mis oli pisut imelik, oli see, et lapsed ei läinud kunagi vanemaks. Ja ka eit ja taat ei vananenud. Ometi tundus ajavoog igavikuline. Taevase jõe kõrval elades on sekundiski igavik.

Kui aastaid hiljem taat teisele kaldale sõudis, tulid tal meelde peidetud nahad, aga ei leidnud ta neid kusagilt. 

Kivi tagant, kuhu ta nahad oli peitnud, leidis ta ainult kaks hõbedast muna. Ta viis munad koju ja pani kanapessa hauduma. Kanad haudusid välja kaks hõbedaste sulgedega lindu. Need linnud said kolme päevaga suureks ja kasvasid hiiglasteks, nii et taat ei jõudnud neid enam toita. 

Ta otsustas linnud vabadusse lasta.  Samal päeval tulid lapsed nende juurde ja jätsid hüvasti, öeldes, et neil on aeg minna. Enam iial ei näinud nad oma kaldalt leitud lapsi. Lapsed istusid lindude selga ja lendasid taevasse. Eit ja taat olid küll kurvad kui nad vaatasid tasakesi maja ees istudes, kuidas linnud koos lastega üle laotuse lendasid. Aga nad olid kord sellised nimesed, kes ei osanud saatuse muutustele kibeduse ja vihaga vastata. Tasa hoidsid nad teineteisel käest ja mõtlesid, et küllap nii peabki olema.  Ja taevane jõgi voolas hõbedaste lindude järel tagasi oma taevasesse sängi, viies kaasa taevased kalad ja taimed. Sestpeale teame seda jõge Linnutee nime all. Ja igal öösel kui eit ja taat taevasse vaatasid ja seal Linnuteed nägid, mõtlesid nad selle peale, kuidas lapsed olid toonud majja rõõmu ja rikkuse. Ja mõtlesid tänutundes ka selle peale kui õnnelikud olid nad nendega koos igal hetkel olnud. Ja mõttes saatsid nad alati neile oma kõige paremad soovid. Küllap see teade jõudis ka kohale.

Mis ma selle looga tahan öelda, on see, et lapsed on meile alati lapsed ja nad saabuvad meile kingitusena taevasest jõest. Aga on hetk, mil tuleb nad lahti lasta. Siis kui on õige aeg ja nemad peavad juhtima oma jõge õigesse sängi.
Homme juba saab Kauril gümnaasium otsa. Soovin talle mõnusat oma elu.