Eile alustasime unetute klubi filmiõhtuid- PÖFFUKE- eht pimedate ööde ff unetute klubi eriseansid - meil on keldris videokahur ja ekraan ja saab täitsa mugavalt seinalt filme vaadata.
Läbivaatamisele kuulusid venelaste tehtud Anna Karenina kaks seeriat, totaalne naistekas "Hea aasta" ja lõpetuseks vaatasin veel üksipäini natukene Pasolini Cantebury lugusid. Mõnusalt hea. Anna Karenina oli mõnusalt kunstipärane, kaunite vene naistega, ägeda muusikaga, kergelt psühhedeeliline. Hea aasta oli ka kena lihtne lugu, ainult tekitas vajaduse rännata KOHE kusagile Prantsusmaa väikekülla ja armuda mõnesse veinimeistrisse ja siis suudelda kuskil viinamarjaväätide vahel nii et väädid värisevad :)
Täna on esimene päev mil lõualuu ei valuta ja mõtlemisvõime ei ole häiritud. Kontrollitud narruse hetked sel nädalal olid üpriski pingutustnõudvad. Muide suutsin isegi käia raadios esinemas, hoolimata sellest et suu eriti lahti ei käi... Govorit Moskva inglisekeelne toimetus tegi minuga intervjuu- lasin neil siis vahele ka muusikat peale panna- Läksid Kääksutajate Undiloits, Svjata Vatra "Poiss nigu Ponks" ja Tuule ja Sooääre plaadilt "Laupäev".
Siin lennukite Hudsoni jõkke maandumise loo taustal on päris huvitav lugeda ka sellest kuidas kord Tallinnasse lendama pidanud Aerofloti lend Neeva jõkke maandus. Rahvas arvas, et tegu on filmivõtetega ja üldiselt vaikiti kõik maha, sest need lennukid olid Venele hea ekspordiartikkel ja ei tahetud näidata, et neil ka rikkeid esineb. Ja muidugi kel vähegi kaamerat käes nähti jäi filmist ilma.
Eile tähistasime veel tagasihoidlikult saadiku volikirjade üleandmist. Pokaal šampust kui ta Kremli lennukilt maandus, muidugi, aga pärast läksime paari inimesega lihtsalt pärast tööpäeva lõppu välja sööma. Meil on siin tänavanurga peal üks urgas-restoran U nikitskih vorot, mida grusiinid peavad. Ja teevad oma asju väga hästi. Eriti luksuslik on seal Baklažaan kreeka pähklitega. See on lihtsalt vapustav asi. Seda on selles samas restoranis teinud juba 30 aastat üks ja sama naine- Toti. Ükskõik kus mujal neid baklažaane ka ei prooviks, Toti omad on maailmaklass! Šašlõkki tasub seal ka maitsta- teevad korralikku. Alati tuleb muidugi küsida mis neil hea on. See reegel on ja jääb, ei maksa liiga sügavalt menüüsse süveneda, küllap kelner teab, mis on populaarne ja mis hästi välja tuleb. Eile näiteks selgus sel viisil, et lambaliha ei tule neil hästi välja, ilmselt pole head liha lihtsalt võtta. Muidgi võtsime siis hoopis muid lihasid, mis paremini õnnestuvad :) Aa ja alati istuvad seal urkas täpselt samad kaks vanameest erinevates laudades ja kõrvalsaalis on mingi sünnipäev, kuhu rahvas saabudb endasuuruste bukettidega. Siis keegi natuke laulab ja kogu see ilu sinna juurde. Täiesti pretensioonitu koht ja sellepärast ongi viimase peal. Elu nagu päris.
Läbivaatamisele kuulusid venelaste tehtud Anna Karenina kaks seeriat, totaalne naistekas "Hea aasta" ja lõpetuseks vaatasin veel üksipäini natukene Pasolini Cantebury lugusid. Mõnusalt hea. Anna Karenina oli mõnusalt kunstipärane, kaunite vene naistega, ägeda muusikaga, kergelt psühhedeeliline. Hea aasta oli ka kena lihtne lugu, ainult tekitas vajaduse rännata KOHE kusagile Prantsusmaa väikekülla ja armuda mõnesse veinimeistrisse ja siis suudelda kuskil viinamarjaväätide vahel nii et väädid värisevad :)
Täna on esimene päev mil lõualuu ei valuta ja mõtlemisvõime ei ole häiritud. Kontrollitud narruse hetked sel nädalal olid üpriski pingutustnõudvad. Muide suutsin isegi käia raadios esinemas, hoolimata sellest et suu eriti lahti ei käi... Govorit Moskva inglisekeelne toimetus tegi minuga intervjuu- lasin neil siis vahele ka muusikat peale panna- Läksid Kääksutajate Undiloits, Svjata Vatra "Poiss nigu Ponks" ja Tuule ja Sooääre plaadilt "Laupäev".
Siin lennukite Hudsoni jõkke maandumise loo taustal on päris huvitav lugeda ka sellest kuidas kord Tallinnasse lendama pidanud Aerofloti lend Neeva jõkke maandus. Rahvas arvas, et tegu on filmivõtetega ja üldiselt vaikiti kõik maha, sest need lennukid olid Venele hea ekspordiartikkel ja ei tahetud näidata, et neil ka rikkeid esineb. Ja muidugi kel vähegi kaamerat käes nähti jäi filmist ilma.
Eile tähistasime veel tagasihoidlikult saadiku volikirjade üleandmist. Pokaal šampust kui ta Kremli lennukilt maandus, muidugi, aga pärast läksime paari inimesega lihtsalt pärast tööpäeva lõppu välja sööma. Meil on siin tänavanurga peal üks urgas-restoran U nikitskih vorot, mida grusiinid peavad. Ja teevad oma asju väga hästi. Eriti luksuslik on seal Baklažaan kreeka pähklitega. See on lihtsalt vapustav asi. Seda on selles samas restoranis teinud juba 30 aastat üks ja sama naine- Toti. Ükskõik kus mujal neid baklažaane ka ei prooviks, Toti omad on maailmaklass! Šašlõkki tasub seal ka maitsta- teevad korralikku. Alati tuleb muidugi küsida mis neil hea on. See reegel on ja jääb, ei maksa liiga sügavalt menüüsse süveneda, küllap kelner teab, mis on populaarne ja mis hästi välja tuleb. Eile näiteks selgus sel viisil, et lambaliha ei tule neil hästi välja, ilmselt pole head liha lihtsalt võtta. Muidgi võtsime siis hoopis muid lihasid, mis paremini õnnestuvad :) Aa ja alati istuvad seal urkas täpselt samad kaks vanameest erinevates laudades ja kõrvalsaalis on mingi sünnipäev, kuhu rahvas saabudb endasuuruste bukettidega. Siis keegi natuke laulab ja kogu see ilu sinna juurde. Täiesti pretensioonitu koht ja sellepärast ongi viimase peal. Elu nagu päris.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar