pühapäev, 22. oktoober 2006

Aleksander Suur

Ma ei vaata enam kunagi ühtegi Oliver Stone'i filmi. Okseleajav paatos ja tülgastav tekst, kohutav muusika ja stereotüüpilised karakterid. Ja iiiiiiigaaaaav. Mõttetu ajaraiskamine. Njah, alati saab aparaadi välja lülitada. Proovin siiski veel midagi. Üle pika aja on täiesti vaba nädalavahetus. Ei mingeid kohustusi. Väljas sajab, nõnda ei ole ka kalale saanud. Ega seenele. Vahel on lihtsalt hea niisama vedeleda. Natuke vähem võiks vedelemine sisaldada mõtetuid filme. Ei ole kahjuks just kõige viljakam loominguline periood. Sügis ajab mind talveune poole. Ma vist ei ole eriline sygiseinimene. Nii raske on alustada päeva kui ümberringi on halli ülekaal. Ja vihm ja tuul. Mõnusad mõlemad suvel, sügisel pisut tigedamad. Talv on ukse ees. Me kelgule võib tulla veel üks laps. Kohe saab otsa 2006. Huvitav, et mida vanemaks seda kiiremini kaovad päevad, nädalad, kuud, aastad. Peaks püüdma nõnda elada, et oleks igast aastast vähemalt üks päevgi meeles. "Innustav" rutiin. Halvasti talun seda.

Don Giovanni, mida reedel Helsingi rahvusooperis vaatamas käisime oli imekaunis. Jälle kord oli tahtmine sulgeda silmi, et totaka lavastusega mitte kaunist muusikat ära rikkuda. Lõpp kiskus taas täiesti käest ära, kitshi ja moraali oli ülearu. Ja taas need stereotüübid, põrguleegid ja pahelised paharetid ja põrgutantsud. Nii etteaimatav.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar