Magasin suvel ühel öösel ühes sõprade majas, kus oli pea sada aastat tagasi elanud külaarst. Enne kui ärkasin, tuli minu tuppa üks laps, nii umbes kuueaastane noormees, tegi ühe kapiukse lahti ja teatas: "Mu isa ja ema on arstid ja selles kapis nende arstiriided." Vastasin talle, et ka minu ema ja isa on arstid. Seejärel tõusin voodist istukile ja vaatasin sinnapoole, kuhu poiss näitas - oligi kapp täis arstikitleid, sellised kolmekümnendate omi ja stetoskoopidele oli veel eraldi riiul. Hõõrusin silmi. Ajahüpe tundus kuidagi uskumatuna. Kui silmad uuesti avasin, olid kadunud nii kapp arstiriietega kui ka poiss. Ainult ööbik kisendas ja muud linnud sekundeerisid. Püüdsin veel veidi pikali olla, aga varasuvine leitsak ajas terassile. Istusin seal tugitoolis paar tundi, pilk mõttetusse suunatud, kuni pererahvas ärkas. Mul oli siiralt kahju, et ei küsinud selle poisi nime ja et ma üleüldse oma uskumatusele nii lihtsasti ja kergemeelselt järele andsin. Oleks võinud olla väga põnev retk 19. sajandi algusesse maailma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar