Unejutud

Uned tulevad sageli õpetama meid päevavalges eluga hakkama saama. Kohati on aga sõnumid kodeeritud ja mõtted nii jaburad, et neist võiksid alguse saada fantaasiaromaanid või vähemalt lühijutud. Mälu on lühike, seepärast panen siia tuleviku tarbeks kui enam midagi hallolluses tööle ei lähe, mõned unejutud viimastest kuudest.

August

Kohtusin Rahvusraamatukogu läheduses ühe tuttava kandlemeistriga. Kõndisime mitu korda üle ülekäiguraja edasi tagasi. Ta ütles, et meie viimane jutuajamine oli ta väga mõtlema pannud.
"Kas siis, seal lõpus, me läheme lihtsalt ära?" küsis ta.
"Jah," vastasin.
"Aga kuhu siis?" küsis ta nagu väike laps, kuigi on minust mitu aastat vanem.
"Sinna, kust saavad alguse neli tuult ja algavad ilmakaared." vastasin sekunditki mõtlemata.

Juuli

Hoidsin ühte imikut, kes kohe, kui pea ära keerasid, toppis endale suhu nööpnõelu. Algul sain neid sealt ühekaupa kätte, aga lõpuks oli ta suutnud neid nii palju suhu toppida, et imiku suust voolas välja terasest nööpnõelte kosk. 
 
 (Trainspotting ja Bunuel kadestaksid mind selle võimsa kujundi pärast)

Juuni

Sattusin unes spaasse, kus oli metsik bassein. See oli umbes 100 m sügav ja kilomeeter lai hiiglaslik bassein, mis oli ühendatud loomaaiaga. St, et basseinis ujusid lisaks inimestele kalad, hülged, kilpkonnad ja jõehobud, sebrad ja muud toredad loomad. Ühesõnaga vees toimus erinevatel kõrgustel täiesti looduslik vee-elu- keegi sõi kedagi ära ja keegi kukkus kogemata vette. Inimesed ujusid seal ülemises kihis ja eriti loomadega kokku ei puutunud. Lahe oli ka basseini ühel küljel olev mitmemeetrine illuminaator aken, kus sai seda orgaanilist kooslust mõnuga jälgida.
Sattusin peale ameerika turistile, kes parasjagu esitas puhkekeskuse juhatajale protesti, ebahügieenilise olukorra eest basseinis, sest tema kui inimene peab saama oma basseinis omaette ennast inimesena tunda.
Juhataja reaktsioon oli rahulik: "Madam, meres ujudes te miskipärast hügieeni ja teiste vee-elukate üle ei kaeba. Aga loomulikult, ma ei välistaks, et teid siin ära ei sööda, nii et parem ärge vette minge. Loomad ei salli tigedaid ja hirmu täis inimesi."

Mai

Käisin unes uuenenud eesti ökokoolis, kus lugemise õpetamiseks oli olemas selline apastraat nagu artikulatsiooni taimelava. See nägi välja umbes nagu väike tihedate pulkadega redel-tahvel, mida sai käes hoida ja mille igal pulgal kasvas kõrvuti erinevaid taimi. Kõik värsked ja neid võis kohe ampsata ja nuusutada ka. Kõik taimed olid täpselt parajad ja mahtusid ilusti ära, ärge küsige kuidas. Nagu unes ikka, lihtsalt mahtusid.

Ja siis pidime muudkui kiiruse peale ütlema ja iga rida kolm korda kordama:  
sidrun, sibul, seller, sibul, sidrun, seller, sibul.
Järgmisel real siis:
 pastinaak, naat, bataat, naat, bataat, pastinaak.
Järgmisel real:  
ürt-allikkress, küpress, ürt-allikkress, kapparid, küpress, ürt-allikkress.
Kokku oli kaheksa sellist artikulatsioonipulk -taimelava. Ma sain unes kolmanda rea peale naerukrambid ja ärkasin üles, nii et ma ei tea, mis taimed seal neljandast kaheksandani kasvasid. Aga fantaseerige ise.

 Aprill

Nägin unes, et hakkasin korraldama kanaarilinnulaulukursusi. Ja jätkukursusena ka luigelaulukursust ja kukelaulukursust. Ootan registreerujaid!