Õisu mõisa ajahambast puretud seinad ja pisut hooldatud park justkui ootaks, et romantikud ja unistajad sinna jalutama satuks. Vanad mitmeharulised elupuud ja veesilmad, vägevad pärnad ja tammed mäletavad veel neid aegu, mil pargis jalutasid tõelised parunihärrad oma daamedega.
Õisu mõis sobib hästi suveteatri meelolu looma. Olen sinna varemgi etendustele sattunud ja see miski tundmatu faktor loob seal tõesti alati vahetu teatrielamuse. Dostojevski "Valged ööd" Leino Rei lavastuses sobis oma ajastuga sellesse miljöösse suurepäraselt.
Dostojevski ei ole just mu lemmikautor, kuigi ma väga austan tema loomingut. Valgeid öid ei olnud ma millegipärast sattunud isegi lugema enne kui etendust nägin. Etenduselt tulles korraldasin endale lausa valgete ööde filmifestivali, st. vaatasin ära päris mitu sellele loole põhinevat filmi. Lavastust nendega võrrelda muidugi ei saa, teatri keel on hoopis teistsugune. Lugesin läbi ka novelli, see osutus tunduvalt tõsisemaks kui etenduselt saadud mulje. Raske oli end loojuvas õhtupäikeses barokse mõisafassaadi taustal ette kujutada Piiteri kaldapealsetele, olgugi et olin seal korduvalt jalutanud. Lavakujundus oli küll piisavalt minimalistlik, et fantaasiale ruumi anda ja olulisem oli ikkagi see jutustatud lugu. Olgugi, et park on suur ja lava lai, tundus, et mänguruumi jäi ikkagi väheks, vahepeal tundus kangelaste mööda teed edasi-tagasi kõndimine nagu tennisevõistluse vaatamine.
Tegelaste iseloomudele oli mõnuga väike vint peale keeratud, näiteks Martin Milli Unistaja oli lapsemeelne, uudishimulik ja koomiline veidrik, Nastenka (Adeele Sepp) oli mõnusalt plikalik ja kohati lapselikult hüsteeriline preili oma imeilusate kleitidega, Andres Tabuni pingestatud, peaaegu vaikiv roll jälgimas neid aastatetaguseid sündmusi pideva kohalolekuga iga nüansi ja sõna suhtes. Ja tema Vanaema - ihhii, mõnus ümberkehastumine! Rait Õunapuu tegi muhedad väikesed kõrvalrollid: vana teenri kohmaka kange jalaga trepist allatulek ja ülesminek olid täpselt nii parasjagu venivad, et vaatajal jõudis temast juba kahju hakata. Külmapoolne ja tõsine, ülimalt reserveeritud Üürnik, kelle iseloomust ka Dostojevskil erilist pilti anda ei ole. Ja ka karune hulkur -pätt oli ilmselt vajalik, kuigi minu arvates loo seisukohast mitte hädavajalik tegelane.
Erilise sümboliterohkusega vaatajat ei õnnistatud, kui siis ehk lugu raamistav Kilpkonn välja arvata.
(Kilpkonn kui endassetõmbuja, omaette olija, oma paksu kilbiga saatuselööke taluv, muistse hikikomori võrdkuju)
Eriliseks tegi selle loo aga puhas ja ilus klaverimuusika Peeter Konovalovi esituses, mis tõstis oma meeleoludega lavastuse erinevaid stseene justkui teisele mängutasandile, ülendades nõnda harilikud vestlused poeetilisteks miniatuurideks.
Minu huumorisoon on ikka absoluutselt teise koha peal kui harilikul suvelavastuse publikul. Pidin mitu kordi oma puksuvat naeru vaigistama, kartes teisi häirida, kui avastasin, et mitte keegi publikust ei reageeri. Dostojevski tekst pole teab mis komöödia, aga näitlejate mängus oli mõnusaid vinte nii palju.
Aga mõtisklema jäin loo mõtte üle küll. Dostojevski sõnastab pisut aristokraatlikumal moel Baudelaire mõtte: "Mis on hukatuse igavik sellele, kes on leidnud sekundis naudingu lõpmatuse." Ehk kui kasvõi üksainus õnnelik hetk ja võimalus tunda armastust oma elus kroonib meie elupäevi, siis võime öelda, et see ei olnud asjatult elatud elu.
Vurisesin Õisust Viljandi poole ja jäin veel Õisu järve ääres korraks pidama, et loojuvat õhtupäikest imetleda. Järvekõrkjad ja vulisev vesi ja etenduselt kõrvade vahele jäänud romantiline meeleolu oli nii tugev, et oleksin nõus olnud isegi seda üksikut kalameest suudlema, kui ta kaldale oleks tulnud. Otsisin konna, keda printsiks muuta, aga need olid ilmselt kabuhirmus põgenenud romantiliselt meelestatud teatrivaataja eest. Nojah, mis siis ikka.
Aitäh, Ugala. Ilus õhtu oli.
Õisu mõis sobib hästi suveteatri meelolu looma. Olen sinna varemgi etendustele sattunud ja see miski tundmatu faktor loob seal tõesti alati vahetu teatrielamuse. Dostojevski "Valged ööd" Leino Rei lavastuses sobis oma ajastuga sellesse miljöösse suurepäraselt.
Dostojevski ei ole just mu lemmikautor, kuigi ma väga austan tema loomingut. Valgeid öid ei olnud ma millegipärast sattunud isegi lugema enne kui etendust nägin. Etenduselt tulles korraldasin endale lausa valgete ööde filmifestivali, st. vaatasin ära päris mitu sellele loole põhinevat filmi. Lavastust nendega võrrelda muidugi ei saa, teatri keel on hoopis teistsugune. Lugesin läbi ka novelli, see osutus tunduvalt tõsisemaks kui etenduselt saadud mulje. Raske oli end loojuvas õhtupäikeses barokse mõisafassaadi taustal ette kujutada Piiteri kaldapealsetele, olgugi et olin seal korduvalt jalutanud. Lavakujundus oli küll piisavalt minimalistlik, et fantaasiale ruumi anda ja olulisem oli ikkagi see jutustatud lugu. Olgugi, et park on suur ja lava lai, tundus, et mänguruumi jäi ikkagi väheks, vahepeal tundus kangelaste mööda teed edasi-tagasi kõndimine nagu tennisevõistluse vaatamine.
Tegelaste iseloomudele oli mõnuga väike vint peale keeratud, näiteks Martin Milli Unistaja oli lapsemeelne, uudishimulik ja koomiline veidrik, Nastenka (Adeele Sepp) oli mõnusalt plikalik ja kohati lapselikult hüsteeriline preili oma imeilusate kleitidega, Andres Tabuni pingestatud, peaaegu vaikiv roll jälgimas neid aastatetaguseid sündmusi pideva kohalolekuga iga nüansi ja sõna suhtes. Ja tema Vanaema - ihhii, mõnus ümberkehastumine! Rait Õunapuu tegi muhedad väikesed kõrvalrollid: vana teenri kohmaka kange jalaga trepist allatulek ja ülesminek olid täpselt nii parasjagu venivad, et vaatajal jõudis temast juba kahju hakata. Külmapoolne ja tõsine, ülimalt reserveeritud Üürnik, kelle iseloomust ka Dostojevskil erilist pilti anda ei ole. Ja ka karune hulkur -pätt oli ilmselt vajalik, kuigi minu arvates loo seisukohast mitte hädavajalik tegelane.
Erilise sümboliterohkusega vaatajat ei õnnistatud, kui siis ehk lugu raamistav Kilpkonn välja arvata.
(Kilpkonn kui endassetõmbuja, omaette olija, oma paksu kilbiga saatuselööke taluv, muistse hikikomori võrdkuju)
Eriliseks tegi selle loo aga puhas ja ilus klaverimuusika Peeter Konovalovi esituses, mis tõstis oma meeleoludega lavastuse erinevaid stseene justkui teisele mängutasandile, ülendades nõnda harilikud vestlused poeetilisteks miniatuurideks.
Minu huumorisoon on ikka absoluutselt teise koha peal kui harilikul suvelavastuse publikul. Pidin mitu kordi oma puksuvat naeru vaigistama, kartes teisi häirida, kui avastasin, et mitte keegi publikust ei reageeri. Dostojevski tekst pole teab mis komöödia, aga näitlejate mängus oli mõnusaid vinte nii palju.
Aga mõtisklema jäin loo mõtte üle küll. Dostojevski sõnastab pisut aristokraatlikumal moel Baudelaire mõtte: "Mis on hukatuse igavik sellele, kes on leidnud sekundis naudingu lõpmatuse." Ehk kui kasvõi üksainus õnnelik hetk ja võimalus tunda armastust oma elus kroonib meie elupäevi, siis võime öelda, et see ei olnud asjatult elatud elu.
Vurisesin Õisust Viljandi poole ja jäin veel Õisu järve ääres korraks pidama, et loojuvat õhtupäikest imetleda. Järvekõrkjad ja vulisev vesi ja etenduselt kõrvade vahele jäänud romantiline meeleolu oli nii tugev, et oleksin nõus olnud isegi seda üksikut kalameest suudlema, kui ta kaldale oleks tulnud. Otsisin konna, keda printsiks muuta, aga need olid ilmselt kabuhirmus põgenenud romantiliselt meelestatud teatrivaataja eest. Nojah, mis siis ikka.
Aitäh, Ugala. Ilus õhtu oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar