Kõigepealt tuleb kehva päeva eelõhtul teha ööni tööd ja siis jõuda koju väsimusest roidununa. Mõistlik on osta veel enne seda viimase raha eest pisike pakk kõige odavamat veini, mis maksab 1.60 et see hiljem ahjukütmise käigus unerohuks sisse võtta. Seejärel tuleb kehva päeva eelõhtul minna magama, silmad kurvastusest paistes, sest äsja juhtunud on midagi fataalselt maailmamuutvat, samas siiski endale rusikaga vastu rinda tagudes, et mina olen kivist ja saan hakkama.
Kui hommikul üles ärgata, on kõik veel näiliselt ilus. Päike on väljas, kohv aurab tassis nagu tavaliselt ja maailmas ei ole juhtunud suuremaid katastroofe.
Võtad rollerikastist välja kiivri ja avastad, et see on talvega hallitama läinud. See peaks olema esimene märk, et sa otsa ringi keeraks ja koju tagasi läheks. Aga ei. Klopid selle kuidagi puhtaks, lähed liikvele ja rõõmustad veel isepäiselt, et siiski elad ja hingad. Tööle jõudes selgub, et eelmine päev on elust kadunud. Kustutatud. Surfad läbi terve eelmise päeva kirjatööd ja selgub, et igasugune märge sellest, et sa üldse sel päeval tööl olid, on kadunud. Ajad seda siis natuke pähe sattunud hallituse tekitatud hallutsinatsioonide kaela ja püüad ikkagi tuvastada, kuhu kadus see 20 lehekülge, mida sa eelmisel päeval sulest olid välja imenud. Mitte kusagil. Pühitud.
Käed vajuvad jõuetult rüppe. Mida ma siin teen või olen. Mille kuradi pärast? Äkki mind ei olegi olemas ja ma olen kellegi väljamõeldis? Näpistad end natuke kintsust ja hakkab valus küll. Selge, zombi ei ole. Siis saad aru, et olid ilmselt kogu eelmise päeva välja mõelnud, ise paigalt liikumata, imiteerinud töötegemist ja loonud oma peas kujuteldava rahuldustunde saavutatud sooritustest. Olgu, aitab, mõtled tujutult ja sead end lahkuma.
Ja siis see kuradi roller arvab, et ka tema on väljamõeldis ja ta hingejõud saab otsa. Peksad teda, palud, paitad ja raputad, aga kusagil on mingi üüratu ummistus ning sädet ei teki teie vahel. Jätad ta sinnapaika ja longid tujutult kodu poole.
Päike hakkab vaikselt loojuma, viimased kiired jõuavad trepil lösutava Kutsu vurrudeni. Kehv päev oli, mõtled. Enam hullemaks vast ei lähe. Ronid vanni, pesed maha hallitusseened oma juustest ja silmad lähevad pisut selgemaks. Äkitselt on taas hommik ja ees ootab taas see hirmuäratav 20 lehekülge. Sedapuhku otsustad korraldada endale väga laheda päeva. Hüppad ratta selga ja väntad end tööle. Tõesti, iga päev on meie oma valiku küsimus. Aga vahel lihtsalt ei vea.
Kui hommikul üles ärgata, on kõik veel näiliselt ilus. Päike on väljas, kohv aurab tassis nagu tavaliselt ja maailmas ei ole juhtunud suuremaid katastroofe.
Võtad rollerikastist välja kiivri ja avastad, et see on talvega hallitama läinud. See peaks olema esimene märk, et sa otsa ringi keeraks ja koju tagasi läheks. Aga ei. Klopid selle kuidagi puhtaks, lähed liikvele ja rõõmustad veel isepäiselt, et siiski elad ja hingad. Tööle jõudes selgub, et eelmine päev on elust kadunud. Kustutatud. Surfad läbi terve eelmise päeva kirjatööd ja selgub, et igasugune märge sellest, et sa üldse sel päeval tööl olid, on kadunud. Ajad seda siis natuke pähe sattunud hallituse tekitatud hallutsinatsioonide kaela ja püüad ikkagi tuvastada, kuhu kadus see 20 lehekülge, mida sa eelmisel päeval sulest olid välja imenud. Mitte kusagil. Pühitud.
Käed vajuvad jõuetult rüppe. Mida ma siin teen või olen. Mille kuradi pärast? Äkki mind ei olegi olemas ja ma olen kellegi väljamõeldis? Näpistad end natuke kintsust ja hakkab valus küll. Selge, zombi ei ole. Siis saad aru, et olid ilmselt kogu eelmise päeva välja mõelnud, ise paigalt liikumata, imiteerinud töötegemist ja loonud oma peas kujuteldava rahuldustunde saavutatud sooritustest. Olgu, aitab, mõtled tujutult ja sead end lahkuma.
Ja siis see kuradi roller arvab, et ka tema on väljamõeldis ja ta hingejõud saab otsa. Peksad teda, palud, paitad ja raputad, aga kusagil on mingi üüratu ummistus ning sädet ei teki teie vahel. Jätad ta sinnapaika ja longid tujutult kodu poole.
Päike hakkab vaikselt loojuma, viimased kiired jõuavad trepil lösutava Kutsu vurrudeni. Kehv päev oli, mõtled. Enam hullemaks vast ei lähe. Ronid vanni, pesed maha hallitusseened oma juustest ja silmad lähevad pisut selgemaks. Äkitselt on taas hommik ja ees ootab taas see hirmuäratav 20 lehekülge. Sedapuhku otsustad korraldada endale väga laheda päeva. Hüppad ratta selga ja väntad end tööle. Tõesti, iga päev on meie oma valiku küsimus. Aga vahel lihtsalt ei vea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar