Istun Minski linnas kloostriõuel ülestõusmispühade eelõhtul. Päike sillerdab vastu sibulkuplitelt ja kloostrist voolavad läbi rahvamassid. Juba kolmas ööpäev teenistusi on selja taga. Usukaupade poes käib palavikuline äri kulitšide ja eestpalvetega. Kulitšid on kirjud nagu pühademunad, kaetud pealt värvilise glasuuri, eri värvi šokolaadi ja pärlitega. Tegelikult maitseb see nagu kuiv sai, aga paastujale, kellel on selja taga 40 päeva kasinust, on see saiake ilmselt nagu maitsete külluse sarveke. Kirjapandud palved lähevad kõik ühte karpi kokku, tavaline palve maksab 20 tuhat valgevene rubla, keerulisemad palved juba sada tuhat. On ka võimalik hankida korduspalveid. Minu vastas eemal paistab maja, mis on palverändurite kogumispunkt, sinna astuvad just sisse paar äsja linna jõudnud palverändurit. Nad paigutatakse kuhugile magalasse ja võivad teenistusele minna.
Klooster on siin suur ettevõte, annab paljudele inimestele tööd, ehitatakse kortermaju ja lisahooneid. Siin on oma nurk isegi endistele joodikutele, kes saavad siin elada niikaua kuni nad kained püsivad. Need majakesed asuvad kloostri taga aedikus, pühale maale pole neil asja. Ka hooldekodud ja haiglad on siin läheduses, õigupoolest kunagi klooster need asutas kuni nõukogude võim nad endale rottis.
Kirjud kloostris õnnistatud kulitšid rändavad mu silme all veel kirjumates kilekottides kodudesse. Seal võetakse nad välja ja igaüks saab tükikese murda. Ka kodus värvitud munad õnnistatakse püha veega pappide poolt ära. Keegi ei taha ülestusmispühade aegu ju ebapuhast sööki süüa. Ikka peab kastetud olema. Istun siin hauakivide vahel poe ees pingil jalg üle põlve ja saan aru, et ma ei tea sellest maailmast tegelikult mitte midagi. Paastu ei ole ma kunagi pidanud, liha ei ole suretanud ja kahetseda ei oska ma midagi. Sellegipoolest hoian kübarat kindlat peas kogu kloostri territooriumil, sest oma rätiku olen pidanud välja laenutama katmata peaga kloostrisse tulnud daamile. See kübar saab ilmselt ajendiks paarile leinajale, kes arvavad, et tänapäeva nunnad müüvad hauakive justnimelt kauboikübarates, mille ümber on punane lint. Ilmselt ma kuidagi harmoneerun nende mustade marmortahvlitega. Siis äkki saan ühelt kirikust väljahüppavalt naiselt märkuse, et kui ma jalg üle põlve istun, siis mu aluspesu paistab. Sitta ta paistab, mõtlen, see ilge mõrd on lihtsalt kade. Mõrd läheb tuima näoga kiriku ette ja hakkab lastele ja teistele kirikust väljujatele georgi linte jagama. Milline kahepalgelisus... Ta isegi ei näinud mu punasest pitsist stringe selle baleriiniseeliku all. Siis aga mõtlen nende peale, kes kirikust väljudes maani kummardavad ja tõstan jala siivsasse poosi tagasi. Ei ole vaja ilmaaegu pärastlõunaseid palvetajaid kihevile ajada. Kihevilolekus palvetaja ei saa ju jumalakojas üldse keskenduda ja siis võib mõni patt kogemata meelest ära minna. Pärast peab kaks korda tulema.
Tuleb järgmine klient ja soovib infot kivide kohta. Pagan, nii vabameelne siin ka see elu ei ole, et nunnad punaste sukkadega ringi lehviksid ja hauakive müüksid. Siis tuleb veel üks proua, vaatab pikalt kõiki kive ja uurib ka pinki, millel istun. "Teie... vist ikka ei tööta siin," ütleb ta lõpuks. "Ei, vist mitte," vastan. "Hmhh," teeb proua ja läheb poodi sisse asjaolusid täpsustama.
Mind valdab meeletu rahu. Või meelega rahu. Meelerahu. Istun, kuplid sillerdavad, magus ärevus on hinges, kohe saabub ülestõusmine. Juba antakse lootust ja müüakse ootust.
Klooster on siin suur ettevõte, annab paljudele inimestele tööd, ehitatakse kortermaju ja lisahooneid. Siin on oma nurk isegi endistele joodikutele, kes saavad siin elada niikaua kuni nad kained püsivad. Need majakesed asuvad kloostri taga aedikus, pühale maale pole neil asja. Ka hooldekodud ja haiglad on siin läheduses, õigupoolest kunagi klooster need asutas kuni nõukogude võim nad endale rottis.
Kirjud kloostris õnnistatud kulitšid rändavad mu silme all veel kirjumates kilekottides kodudesse. Seal võetakse nad välja ja igaüks saab tükikese murda. Ka kodus värvitud munad õnnistatakse püha veega pappide poolt ära. Keegi ei taha ülestusmispühade aegu ju ebapuhast sööki süüa. Ikka peab kastetud olema. Istun siin hauakivide vahel poe ees pingil jalg üle põlve ja saan aru, et ma ei tea sellest maailmast tegelikult mitte midagi. Paastu ei ole ma kunagi pidanud, liha ei ole suretanud ja kahetseda ei oska ma midagi. Sellegipoolest hoian kübarat kindlat peas kogu kloostri territooriumil, sest oma rätiku olen pidanud välja laenutama katmata peaga kloostrisse tulnud daamile. See kübar saab ilmselt ajendiks paarile leinajale, kes arvavad, et tänapäeva nunnad müüvad hauakive justnimelt kauboikübarates, mille ümber on punane lint. Ilmselt ma kuidagi harmoneerun nende mustade marmortahvlitega. Siis äkki saan ühelt kirikust väljahüppavalt naiselt märkuse, et kui ma jalg üle põlve istun, siis mu aluspesu paistab. Sitta ta paistab, mõtlen, see ilge mõrd on lihtsalt kade. Mõrd läheb tuima näoga kiriku ette ja hakkab lastele ja teistele kirikust väljujatele georgi linte jagama. Milline kahepalgelisus... Ta isegi ei näinud mu punasest pitsist stringe selle baleriiniseeliku all. Siis aga mõtlen nende peale, kes kirikust väljudes maani kummardavad ja tõstan jala siivsasse poosi tagasi. Ei ole vaja ilmaaegu pärastlõunaseid palvetajaid kihevile ajada. Kihevilolekus palvetaja ei saa ju jumalakojas üldse keskenduda ja siis võib mõni patt kogemata meelest ära minna. Pärast peab kaks korda tulema.
Tuleb järgmine klient ja soovib infot kivide kohta. Pagan, nii vabameelne siin ka see elu ei ole, et nunnad punaste sukkadega ringi lehviksid ja hauakive müüksid. Siis tuleb veel üks proua, vaatab pikalt kõiki kive ja uurib ka pinki, millel istun. "Teie... vist ikka ei tööta siin," ütleb ta lõpuks. "Ei, vist mitte," vastan. "Hmhh," teeb proua ja läheb poodi sisse asjaolusid täpsustama.
Mind valdab meeletu rahu. Või meelega rahu. Meelerahu. Istun, kuplid sillerdavad, magus ärevus on hinges, kohe saabub ülestõusmine. Juba antakse lootust ja müüakse ootust.
*
Öösel tuleb mõte vaikse laupäeva teenistusele minna lähedalasuvasse kirikusse. Sätin end vaikselt naistepoolele seisma ja lasen koori müriseval palvelaulul endast läbi voolata. Samm-sammult püüan haakuda kogudusega ja selle rütmiga. Algul nihelen veidi ja tunnen end ebakindlalt, siis aga lähen üha kindlamalt rituaali sisse ja püüan isegi õigeusumoodi risti ette lüüa. Pooltel kordadel see õnnestub. Vaikselt saan tuttavaks kõigi nägudega ja tunnen täiesti omalaadset osadust. Vahepeal saabuvad surnud punktid. Siis istun tahaseinas pingile ja tukastan ühe joodiku kõrval mõneks sekundiks. Aga juba tulevad papid uuele ringile ja külvavad koguduse üle viirukiga. Nõrken enne liturgiat millalgi nelja paiku öösel ja jalutan koju. Kurk on kergelt külmetunud. Kallan endale klaasitäie viina, raputan pipart sisse ja lisan veel sortsu mett. Kindel ravim, mis töötab just sel hetkel kui tunned, et haigus võib kohe tulla. Veel hommikul lõhnavad mu aluspesu ja ka kõik ülejäänud rõivad viiruki järele. Olen terve nagu purikas. Ja sigaõnnelik.
*
Jalutame tundide kaupa Minski jõe ääres. Kirsid õitsevad ja meist vuhisevad mööda jalgratturid, keskealised pojad oma vanade emadega ja paar joodikut, kes üksteise najal vaevu püsivad püsti. Jõuame lõpuks lõpmata kaugel asuvasse kirikusse, kus just on lõppemas teenistus kiriku keldris. Istume seal kiriku õues, roidunult, jalad tulitamas. Veel mõned risti ette löömised ja siis viib takso meid linna kõige peenemasse restorani. Ülestõusmispühade pärastlõuna. Kõik paastujad võivad ometi kord liha süüa. Puhveti firmasteik ületab ootused. Minu taldrikule laotatud pardirind viib keele alla. Arve on pea kaks miljonit rubla. Jätame üle sajatuhande rubla tippi ja jalutame koju. Puhkus hakkab otsa saama. Niisamuti jutuvoorud heade inimestega.
*
Riias bussist väljudes avastan, et olen jätnud oma kaabu bussi. Kirjutan koju jõudes LuxExpressi klienditeenindusele kurva kirja kaabukaotusest. Saan päev hiljem vastuse, et kaabu ootab Riia bussijaamas. Lubatakse Tallinna saata. Kui selle mõned päevad hiljem Tallinnasse järgi lähen, tuleb kurbade silmadega teenindaja, kes teatab, et see on kogemata jälle Riiga saadetud. Järgmisel hommikul saan kõne, et kaabu on tagasi Tallinnas. Lähen talle rattaga bussijaama järgi. On teine kenasti siidpaberisse pakitud ja kilekotti pandud. Seon kaabu punase lindiga lõua alt kinni ja väntan läbi Tallinna, seiklen hoovides ja võtan Tellsikivi kandis viimase raha eest kõige odavama õlle. Päike lõõskab, kuum on. Siis ostan säästumarketist karbitäie salatit ja istun suvalise Balti jaama taguse peldiku trepil seda süües. Trammid lähevad mööda, möödujad ei pööra isegi pead. Korraga kargab rattalt maha mees, kes lippab üle trammitee ja hakkab minust telefoniga pilte tegema. Tõmban kaabu silmile ja surun päikeseprillid sügavamalt ninale. Seelik ja mantel on tolmused räpasest trepist. Salat on kõigist halbadest kõige maitsetum. Selline puhkus siis seekord, mõtlen enne rongile minekut. Sadulamaitse annab tunda, aga ma ei lase sellel end häirida. Hea on ikkagi. Vaba ja hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar