tavaline hommik

Kell on just viis saanud. Hommik tuleb õhkõrnadel sammudel verandatrepist üles. Istun oma väikeses köögis tibatillukese laua ääres, kohv aurab tassis ja küünal on lõpuni põlemas. Aknapragude vahelt vuhiseb sisse külma õhku. Surun varbad sügavamale põrandal oleva pulstunud lambanaha sisse ja kerin endale ümber paksu sõba. Värisen külmast. Ahjus praksatab viimane kasehalg. Ärkan otsekui uimast, kuigi pole veel magama läinud. Lükkan veel mõned halud pliidi alla. Tasapisi hakkab köök soojemaks minema ja pulss hakkab vaikselt tagasi tulema. On tavaline teisipäeva hommik.
Väga elusolemise tunne. Väga õnnelikolemise tunne. Vägaõrnolemise tunne. Kodusolemisetunne.
Kas ma olen tõesti lõpuks koju jõudnud?