Rändamine = random

Mulle meeldivad rännakud ja rändamise hommikud. Ees on teekonnad, mille algus on enam-vähem selge, aga kulg ja sihtpunkt on loori taga. Sa ei tea kunagi teele asudes, kas sa jõuad kohale või mis sind teekonnal ees ootab. Seetõttu lahkun alati kodust selle mõttega, et ma olen siin viimast korda. Istun korraks. Istun niikaua, kuni on tunne, et jah, ma olen valmis selle kõik siin maha jätma. Ja mitte ainult teekondade alguses, vaid ka elusündmustes, töös ja iga päev alustan tegutsemist selle mõttega, et see on minu viimane päev, viimane tegu, viimane pöördepunkt, viimane kurv või teerist. Sellest lõplikkusest on võimalik minna kahes suunas- ängistuse või rõõmuni ja igaüks võib alati valida, kuhupoole nina suunata. Püüda tunnetada, mis ja kuidas on õige. Samas ei tasu intuitsiooni haigusliku paranoiaga segamini ajada. Kui vares su ees vasakult üle lendab ja annab selge märgi, mida järgmises teeristis tähele panna, tasuks enne ristini jõudmist ka muid märke tähele panna või lihtsalt jälgida liiklusmärke.

Teel tuleb igasugu asju ette ja mulle meeldib mõelda, et kõik on juhuslik, ent see juhuslikkus on samuti isiklik taotlus. Ma taotlen juhuslikkust. Elus on liiga palju korrapära. Juhuslikkuse rakendamise parim aeg tänapäeva inimese elus on puhkus. Oskus end korrapärast välja lülitada ja lubada ajul tegeleda nende ajusagarate liigutamisega, kuhu argipäeval ei ole mahti ronida. Elada igas hetkes täiega, sest elu on liiga lühike, et manduda ja väsida. Elu on liiga lühike, et oma viimasest päevast tüdineda. Pikk puhkus ootab ees niikuinii, aga mis kell, mis päeval ja mis aastal see juhtub, ei ole Outlooki kalendris kirjas. Lühemateks puhkusteks tasub samuti aega võtta, et kasutada seda osa ajusagaratest, mis muidu kasutult õiget hetke ootavad.
Luban end siis nüüd paariks nädalaks juhuse hoolde. Puhkusele! Rõõmu suunas!