Igal linnal, kus ma elanud olen, on oma lõhn. Linnad on täis inimeste igatsusi, palveid, armastust, põlvkondade sidemeid, sünde ja surma. Neist kõigist moodustubki kokku iga linna eriline lõhn, mis omakorda saab alguse iga linnaelaniku füüsilisest ja emotsionaalsest vereringest, moodustades nõnda kokku ühe linna suure vereringe, mis on nagu jõgi oma ojade, käänukohtade, koolmekohtade ja sügavikega. Linna majad on nende inimeste nägu, kes seal elavad. Kui linnad on lagunenud ja koledad, siis on ka inimesed lagunenud ja koledad. Kui linnad on õitsevad ja säravad, säravad ka seal elavad inimesed. See on ühiselt kokku kantav energia, mesilaspesa, sülem, mis suudab ennast organiseerida.
Mõne linna vereringe sisse sulamine võtab kauem aega, teises linnas oled hetkega sees ja ujud, nagu oleksid alati olnud osa sellest. Isegi see ei loe, kas sa oled seal varem käinud. See on samasugune veregrupi küsimus nagu doonorluse puhul.
Paljudes linnades olen meelega jäänud jõe kaldale vaatama, mis vereringes pulbitseb ja pole tahtnudki sukelduda ja peavoolus olla. Kõrvaltjälgijana on õppetunnid veidi lahjemad, aga siis on väiksem tõenäosus iseennast ära kaotada, eriti kui tegu on olnud mõne eksootilisema ja võõrama kultuuriga. Siis peegeldad ennast selle linna vereringejões ja saad iseenda kohta väga palju teada.
Ja nüüd tagantjärgi kõiki neid linnu kaugelt vaadates sain aru, et üheski linnas ei ole ma ennast kodus tundnud. Ja tegelikult ei ole ma ennast kodus tundnud ka üheski kodus, kus olen elanud. Kas ma olen loodudki kodutuks hulkujaks, püsimatuks ekslejaks? Kogu aeg on selline tunne, et tuleb veel edasi minna, ei saa laeva ankrusse jätta.
See pole minu sadam.
See pole minu jõgi.
See pole minu veregrupp.
See pole minu linn.
Need pole minu inimesed.
Praegu Viljandis elades on seda tunnet kõige vähem, siin on hea kai laeva jaoks, siin on minu inimesi. Aga kodu ei ole ikkagi. Igatsen kodu, sellist kohta, kust ma tean, et ei pea ära minema ja kuhu võib alati tagasi tulla. Praegu on see kodu Eesti, suur ja lai ja üleüldine. Ma tunnen, et ma tahan siin olla ja mul on hea selle maa õhku hingata. Nii hea, et meil on Päikesemäe, kus saab käia selle maa lõhna nuusutamas ja kiigel lesides vaadata pilvi, mis üle selle maa liiguvad. Tulevad kusagilt kaugelt ja haihtuvad kusagile kaugusesse. Vahel on sama lugu ka inimestega, keda elus kohtad. Mõned saabuvad korraks, mõned pikemaks ajaks. Igaühel oma lõhn ja vereringe, nagu linnal. Mõnega sobid esimesest pilgust, mõnega tunned end hästi ja mõni läheb lihtsalt mööda. Ja siiski, nõnda nagu pilvedega, nii tuleb inimestel lasta minna kui neil on aeg. Kuigi vist ainult pilved on tõeliselt vabad.
Mõne linna vereringe sisse sulamine võtab kauem aega, teises linnas oled hetkega sees ja ujud, nagu oleksid alati olnud osa sellest. Isegi see ei loe, kas sa oled seal varem käinud. See on samasugune veregrupi küsimus nagu doonorluse puhul.
Paljudes linnades olen meelega jäänud jõe kaldale vaatama, mis vereringes pulbitseb ja pole tahtnudki sukelduda ja peavoolus olla. Kõrvaltjälgijana on õppetunnid veidi lahjemad, aga siis on väiksem tõenäosus iseennast ära kaotada, eriti kui tegu on olnud mõne eksootilisema ja võõrama kultuuriga. Siis peegeldad ennast selle linna vereringejões ja saad iseenda kohta väga palju teada.
Ja nüüd tagantjärgi kõiki neid linnu kaugelt vaadates sain aru, et üheski linnas ei ole ma ennast kodus tundnud. Ja tegelikult ei ole ma ennast kodus tundnud ka üheski kodus, kus olen elanud. Kas ma olen loodudki kodutuks hulkujaks, püsimatuks ekslejaks? Kogu aeg on selline tunne, et tuleb veel edasi minna, ei saa laeva ankrusse jätta.
See pole minu sadam.
See pole minu jõgi.
See pole minu veregrupp.
See pole minu linn.
Need pole minu inimesed.
Praegu Viljandis elades on seda tunnet kõige vähem, siin on hea kai laeva jaoks, siin on minu inimesi. Aga kodu ei ole ikkagi. Igatsen kodu, sellist kohta, kust ma tean, et ei pea ära minema ja kuhu võib alati tagasi tulla. Praegu on see kodu Eesti, suur ja lai ja üleüldine. Ma tunnen, et ma tahan siin olla ja mul on hea selle maa õhku hingata. Nii hea, et meil on Päikesemäe, kus saab käia selle maa lõhna nuusutamas ja kiigel lesides vaadata pilvi, mis üle selle maa liiguvad. Tulevad kusagilt kaugelt ja haihtuvad kusagile kaugusesse. Vahel on sama lugu ka inimestega, keda elus kohtad. Mõned saabuvad korraks, mõned pikemaks ajaks. Igaühel oma lõhn ja vereringe, nagu linnal. Mõnega sobid esimesest pilgust, mõnega tunned end hästi ja mõni läheb lihtsalt mööda. Ja siiski, nõnda nagu pilvedega, nii tuleb inimestel lasta minna kui neil on aeg. Kuigi vist ainult pilved on tõeliselt vabad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar