"Hüppa, arlekiin!
Ju maandud maailmas,
mis pisut pööreld,
köis vappub kiirtevihus,
raugelt kaigub lahkunute naer.”
Nõnda hüüab elukunstnik peategelasele, noorele ametnikule, kellel on kadunud nii fookus kui gravitatsioon. Kes äkitselt ei tea, kes ta on. Sel hetkel peaks rutiinne argireaalsus muutuma commedia dell'artelikuks improvisatsiooniks. Ta peaks lahti laskma, vabanema ja saama vabaks. Vabaks töö, ajaloo, konventsioonide, kohustuste, reeglite, raamide ja mille kõik veel kammitsaist.
Kas see on kutse enesetapule või
hüppele teadvuse kuristikku, hüpe iseenda juurde, iseenda äratundmisele? See mees on juba surnud. Selle kohta on isegi paber olemas. Kreisivalitsuse silmis on ta puhkusel olles hukkunud, kuigi ta pole veel linnast äragi sõitnud. Aeg jookseb tema ümber amokki, ent tema on omalaadses vaakumis, õhumullis kesk värelevat nähtamatut õhku, mida me hingame sisse, aga ei näe, õhku, mis täidab nii õhupalli kui õhulaeva. "Kui palju võib maailmas olla veel asju, mis on silmale nähtamatud?" küsib mees lõpuks, kui ta häälepaelad hakkavad lahti minema.
Lähen peale etendust koju ja võtan riiulilt Kafka Lossi, Protsessi ja Metamorfoosi, siis panen samasse kuhja veel Jim
Jarmuschi filmi "Surnud mees", tirin plaadiriiulist Buñueli "Kodanluse diskreetse võlu", mõned Wim Wendersi filmid, Stanley Kubricku "Kellavärgiga apelsini" ning pistan leierkasti mängima Bachi Arioso. Seda kõike on liiga vähe mu meelest, sest seal oli palju enamat.
Jään mõttesse selle plahvatava punase draakoni üle. Ja nende armastuse lõhna täis apelsinide üle.
Euroopa, haavatud linnu üle. Ja oopiumi üle, mis on lahjaks läinud ja saab varsti otsa. Marx ütles, et religioon on oopium rahvale, ja oopium on lahjavõitu, kas siis on ka põhjust väita, et usk on lahja?
Nüüd hakkavad silme ees karglema Pierre Bezuhhov ja Nataša Rostova, kelle armastus on samuti nagu "õrn safran, safrankrookuse õieniidist tikand selle mure ümber..."
"Trükimust
on tähtede veri," ütleb noor naine ametnikule. Jah, ka trükimustaga tapetakse samamoodi nagu sõdades. Isegi sõda ei tohiks takistada noort meest puhkusele minemast- ei olegi tänapäeval sugugi absurdne mõelda, et kusagil toimub sõda, aga mõned sõidavad kuurorti päevitama.
Vana mehe õhtust õhtusse korduv suremisrituaal ja viimased hüvastijätusõnad annavad tollele vanale idusid täis kartulile võimaluse hoopis noor honey leida, kes on valmis temaga abielluma. Pulmastseenist saab üks etenduse kulminatsioone, mis meenutab Margarita balli. "Hani, hani, hani,"- osatab Proua noorele Pesunaisele hiljem järele vaadates. "Mõni on siin puhevile läinud..."
Nüüd püüan ette kujutada Leopold Bernstammi, arhitekti, kes kujundas Tallinna Peeter I kuju. Ei, hoopis Nikolai Bernstammile- keiserlikule entümoloogile- tuli Vana Mehe armastusega kogutud putukakogu saata. Kas Nikolai ja Leopold olid üldse sugulased?
Marin Alguse "Arioso" maailm on ootamatu oma absurdsuses, jõuline ja intensiivne oma poeetilises kujundlikkuses ja nägemuslik. Segunevad reaalsus, uned, painajad, oopiumiuim ja armumise helklevad liblikad. Kirjeldamatu kogemus ja hea elamus. Minge vaatama, see on Kultuuriakadeemia näitlejatudengite viimane diplomilavastus koos lavastaja Taago Tubiniga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar