esmaspäev, 15. aprill 2013

Sajand ja tema inimesed

Ka ühes päevas võib olla sajand, kui uskuda Tõnu Õnnepalu ja sajandist võib olla pikem päev, kui uskuda Tsõngõs Ajtmatovit. Mõlemal on omamoodi õigus. Õigus on ka Baudelairel, kes küsib, mis on hukatuse igavik sellele, kes on leidnud sekundis naudingu lõpmatuse.
Just selle tundega algab Ugala  "Sajand". Baltisaksa mõisnikepere sööb klaasverandal oma aia maasikaid. Eesti sugu vana kärner Anton oskab neid triiphoones kasvatada. Noor kärner Jaan (Martin Mill) on mees, kellele amet on uhkuseasi. Saksapreili Lisi (Adeele Sepp) kerge vallatlev flirt, mis noormehel pea segi on ajanud, on ilmselt lihtsalt üks igavleva noore naise tuju. Aga Jaan võtab seda tõsiselt. Ja siis tuleb mängu taas maasikas. Mahakukkunud maasikas. Töö vili ja armastuse vili. Üks mahapillatud maasikas hakkab ühtäkki tähistama nii armastuse kaduvust, hoiatust hukatuse igaviku eest kui ka loobumisest joobumist. 

Laulame tüdrukutega oma klaasverandal igatsusest ja küsimärkidest pakatavat laulu:
Miks tähti nii palju on taevas
Miks lehti nii palju on puil?
miks kõnnime südamed vaevas
ja sunnitud naeratus suil?

Jaan otsustab lahkuda. Ühel hetkel nad kõik otsustavad lahkuda. Kogu see lugu ongi üks lahkumiste lugu. Kogu sajandi vältel minnakse ära. Ja tagasi enam ei tulda, sest ei ole enam, kuhu tulla. Vana maailm kaob, vanad maastikud muutuvad ja kodukohas hakkavad elama need, kes ei tunne seda maad enam samal moel. Lähevad need, kes on selle maa mulda aastakümneid oma sõrmede vahelt läbi lasknud ja lähevad ka need, kes on selle maa õhus ja lõhnades üles kasvanud. Lähevad nii eestlased kui ka baltisakslased. Põgenevad lootusega tagasi tulla, lahkuvad, et leida mujal parem põli. Igaühel omad põhjused. Murtud südamed armistuvad ja klaasveranda apelsinipuid ei ole ühel hetkel enam kedagi kastmas. Ometi oli siin kunagi keegi vana Anton (Arvo Raimo), kes nende eest hoolitses. Ka tema süda murdus.

Meie laul läheb edasi:
Miks elus on alati nõnda, 
ma armastan sind, sina teist?
Ja see, keda armastad sina
see armastab jällegi teist?

Igavesed armastuskolmnurgad. Ängid, loobumised ja igatsus. Need on inimesele omased tunded ja ei ole suurt vahet, mis rahvakilluga on tegu. Üks oluline asi on neil Õnnepalu järgi ühine: maa armastus. Baltisakslased ei olnud midagi erinevat eestlastest, ka nendele oli tähtis see sünnikodu ja maa, mille peal nad kasvasid. Kas see on ka tähtis põlvkonnale, kes on jalaga järgmises sajandis?  Ei tea, Kirjanik (Tõnu Õnnepalu) verandal kurdab, et isegi kummitusi ei ole, olgugi et kogu sajandi hinged vaatavad teda. Ta on siin võõras ja ta ei saagi teada. Nende lugu on kaduvik. Tulevad uued lood ja kõik kirjutatakse ümber. Ja maailm hakkab ringiga otsast peale.

Meie laulusalm jõuab lõpule: 
Miks iial ei leia ma elus
ühtainust kes aru meist saaks?
miks kõnnime südamevalus
kui tormipilv päikesemaal? 

Ohkame kõik koos. Mõni päev võiks kesta kogu sajandi. Eriti sellised päevad, kus saab igatsevaid laule laulda. Sest alati on keegi, kes on läinud ja mõni maasikas, mis on hooletult maha pillatud. On ka maasikavälusid, kuhu me iial kedagi võõrast ei viiks ja vahel ei saa võõrad isegi aru, et nad meie mängumaal trambivad.

 Selle lavastuse tugevuseks oli väga tugeva loo olemasolu. Lugu oli nii jõuline, et lavastamiseks palju ruumi ei jäänud. Tihe ja poeetiline tekst hoidis kinni nii tegelasi kui ka tegevust. Sellegipoolest hüüan braavo Adeele Sepa, Klaudia Tiitsmaa, Meelis Rämmeldi meisterlikele rollidele. Need liigutasid ja hoidsid lugu. Ja tugevad ja mõjuvad kõrvalrollid tegid ka Kata-Riina Luide, Martin Mill, Rait Õunapuu ja Vallo Kirs.

Kui palju on väärt ühe sajandi ühe päeva üks pisike minut? Tervet igavikku, sest sel tunnil võib tekkida armastus ja see ületab ajastute lävepakud.  Olgu teilgi see minut selles sajandis.

 Lavastuse koduleht


Katja (Klaudia Tiitsmaa), mõisaproua (Luule Komissarov) ja Lisi (Adeele Sepp)
foto: Jaanus Laagriküll, Ugala koduleht




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar