Piret Päär, teil on praegu käsil projekt «Lugu loob, jutt juhib», mis hõlmab jutuvestmist ja rahvajuttude tutvustamist Viljandimaa koolides ja raamatukogudes.
Jah, terve see aasta on jutuvestmise päralt.
See on kaheosaline projekt: üks on see pool, mida mina kaasa viin ja räägin, ning teine see, mida kuulajad ise edasi teevad ja sügisel omakeskis kohapeal ühe jutuüritusega tähistavad. Ma ei tahtnud nii, et see jääks vaid projektipõhiseks ühekordseks elamuseks, vaid läheks kasvama.
On juba olnud toredaid kohtumisi, aga kui keegi soovib oma kodukohas veel midagi ette võtta, olen lahkesti nõus aitama.
Ka Viljandi raamatukogus on uus jutuvestmisega seotud ürituste sari, «Peale kooli». Igal kolmapäeval jutustan lastele tunnikese jagu lugusid ja tutvustan oma lemmikraamatuid. Mulle tundub, et see on olnud hea algatus. Võtta tänapäeval pisut aega enda jaoks kooli, huviringi ja kodu vahel ning kuulata lugusid on päris suur luksus.

Kuidas saada jutuvestjaks?
Eks jutuvestmine alga ikkagi kuulamisest. Heade jutustajate ja pajatajate kuulamisest. Siis vaikselt hakkavad lood sind välja valima. Mõned puudutavad vähem, mõned rohkem. See puudutus määrab ära, mis sulle meelde jääb. Meelde jääb, mis meeldib — ilus seos.
Nii et kuulamine kõigepealt. Vanasõnagi ütleb, et inimesele on antud kaks kõrva ja üks suu. Selles proportsioonis võiks ta neid ka kasutada. Siit edasi tuleks juba proovida ise oma sõpradele või kogukonnale jutustada. Siis näeb, kas need sulle meeldivad lood jälle omakorda uusi kuulajaid kõnetavad.
Tean, kui raske on inimesi rääkima saada. Kas te oskate pakkuda, mis võiks olla hea võti vanaema või mõne teise sugulase jutulaeka lahtikeeramiseks?
Neid võtmeid on palju. Näiteks vanad albumid. Võib uurida kavalalt, kes ühel või teisel pildil on. Nõnda hakkavad mõnikord suured lood lahti rulluma.
Samuti võib niisugune võti olla mõni asi ja tema lugu. Vanavanematel on veel aegadetaguseid aardeid, ehteid näiteks. Kõigil on ju oma lugu. Isegi kõige pisem nööp jutustab. Tänapäeva emadel pole enam naljalt nööbikarpe, aga mina mäletan, kui palju põnevust üks nööbilaegas pakkus. Minu emal oli selliseid kolm — kõikide ärapeetud riiete nööbid lõigati ära.
Mul oli see mõneks ajaks ununenud, nagu ikka võib juhtuda mälestuste ja lugudega. Jutukooli kursustel mõned inimesed kurtsid, et neil on nõnda, ilma abita raske jutustada, vaja on kas või käpikrebast või -karu. See pani mind väga imestama, sest loole jutuelu andmine vajab nii suurt jõudu. Kuidas siis veel anda hing lisaks sellele nukule või abilisele? Siis meenuski lapsepõlve nööbimäng: üks nööp on eit ja teine taat ja nõnda nad elavad metsa sees…
Üks võimalus lugusid saada on midagi koos teha: porgandipeenart kitkuda, marju korjata või mida tahes. Ikka nii, et kuidas siis oli, kui sina kunagi…

Kes on head jutuvestjad?
Kunagi oli Iirimaal viiulimees Raftery. Tema mängu kuulates unustasid inimesed nälja ja janu, mured ja hädad ning olid tema muusika lummuses nagu kõrkjad tuules. Ka kõige alandatum hing sai ülendust ja kõrkus andis maad alandlikkusele, külm süda sulas nagu lumi maikuus. Selline on ka hea jutuvestja.

Lood algavad kodust, lasteaiast, koolist...
Kõige parem on muidugi, kui lood kodust kaasa tulevad. Aga kõik inimesed, kes laste kõrval elavad, saavad vaikselt aidata seda jutumüüri ehitada.
Aafrika vanasõna ütleb, et ühe lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Kui täiskasvanud oskavad lapsele elusündmusi lugudeks valada, võivad need lood toetada  tema elamist ja olemist tulevikus. Iga loo taga on kellegi kogemus.