Kui Maris von Mayenburgi "Kolemees" (Der Hässlische) 2007. aastal Saksamaal esmakordselt lavale tuli, ei pidanud autor seda millekski eriliseks, mis inimestele võiks korda minna. Mayenburg oli selleks ajaks näidendeid kirjutanud juba kümmekond aastat ja ta oli aastaid töötanud dramaturgi ja kunstilise meeskonna liikmena teatris nimega "Berliner Schaubühne am Lehniner Platz". Tänaseks on seda näidendit lavastatud enam kui 30-s erinevas teatris üle maailma. Vaatasin netist natuke erinevate lavastuste klippe ja nalja sai päris kõvasti. Saksa kultuuriruum tutvustab seda kui komöödiat, britid aga nagu farssi, jaapanlased nagu satiiri. Suures plaanis on tegu tõesti komöödiaga, aga sisu poolest on ta ikka mustemast mustem satiir. Ugala tutvustab seda kui "koledat komöödiat ilusast inimesest", mina paneks peale kirja "must komöödia valgest inimesest". Sest autori skalpelli all lõigatakse peenteks kiududeks kõik valge inimese kaasaegsed hädad.
Nägu ei sobi.
Lette, tavaline insener, saab ühel päeval kogemata teada, et tema nägu ei sobi. Kõigepealt teatab talle tema ülemus, et ta nägu ei müü. Ja seejärel saab ta seda teada oma naiselt.
Fanny: Ma arvasin, et sa tead seda. Ma imetlesin sind kogu aeg, kui stoilise rahuga sa seda talud.
Lette: Mida?
Fanny: Seda, et sa kirjeldamatult kole oled.
Lette võtab ette meeleheitliku katse oma staatust taastada sellega, et otsustab uue näo kasuks. Tunnustatud ilukirurg, kes tutvustab end kunstnikuna, laseb vana näo mikserisse ja ehitab üles uue näo. Nägu kukub hästi välja ja hakkab "müüma". Ja mitte ainult pistikuid, mida ta on leiutanud. Naised ja kaasa arvatud ta oma naine ei suuda temalt pilku pöörata. Senikaua kui ta on originaal, on ta kõigi ihaldusobekt. Adonis.
Mäletan, kuidas ühe sõbra ema koju trenažööri ostis sellepärast, et karbi peal oli elusuuruses Chuck Norris. Trenažöör jäigi voodi alla, aga karp oli ikka uhkelt nurgas püsti. Silmarõõm missugune ja ei vingu ka, kui paks ja vana oled.
Aga Lette kaotab oma näo kõige absurdsemal viisil- tema nägu läheb masstootmisse. Ja komöödia võiks alata. Aga ei alga. Muutub hoopis näotuks, nõnda kui Lette kaotab oma näo. Näeme linnades iga nurga peal kõikvõimalikke reklaame, üks photoshopitum kui teine. Inimesed, kellel on "müüv" nägu peaks nagu tänaval teretama tuhandeid, kes arvavad, et kohtavad tuttavat. Nad ju näevad teda iga päev, igal pool. Nägu jääb meelde. Lette näo võivad endale osta töökaaslased, sõbrad, artistid, kes iganes. Ja Lettest saab tavaline, üks paljudest "toodetest". Ja ta ei tunne enam ennast ära. Ta tahaks olla isikupärane ja oma vana nägu tagasi saada. Aga see on võimatu.
Fanny: Sa pole oma näoga rahul?
Lette: Vastupidi, olen rahul, aga ma ei tea, kas see olen mina.
Lavastus pakub rohkem kihte.
Taago Tubini lavastus ja Liisa Soolepa lavakujundus pakuvad näitlejatele rohkelt mänguruumi. Mängu ruum on küll väikese saali oma, aga lavastuses on ruume ja häid rolle piisavalt. Alguses põlvitavad usinad töömesilased tööaltari ees ohvreid tuues nagu Freudi Id- maailmas, jõuavad tõeni ja astuvad suurte otsuste tegemisel Ego tasandile ja kohtuvad ühel hetkel ka Superegoga. Kokku saavad põrgu ja taevas, kusjuures alles taevas, seal ülal, kõigevägevamaga viimases dialoogis olles, enne suitsiidikatset, hotelli 25. korrusel, leitakse ennast üles. Lõbusa kujundina tuleb sisse kujund, et kui mina armastan mind, siis olen ma tõenäoliselt homoseksuaalne. Iseeneseihar. Omasooihar.
Lavastuse kaheksat erinevat rolli mängivad neli näitlejat. Autor ei anna isegi sekundilist pausi kahe erineva rolli vahele, hüpped erinevatesse kehadesse toimuvad sama kiiresti kui lülitiklõpsud lambi süütamisel. Samuti ei pea ta vajalikuks grimmi ja kostüümimuutusi. Jääb ainult näitlejameisterlikkus ja selle tööga tulevad Aarne Soro, Tanel Ingi, Janek Vadi ja Carita Vaikjärv suurepäraselt toime. Kui me ütleme, et keegi on kole, siis ta ongi. Ka ilu on sama tinglik. Kokkuleppeline asi. Kui me ütleme, et keegi on vana või et keegi on noor, siis ta ongi. Pole mingit erilist trikitamist vaja. Ka siin ei roni lavastus ja rollid üle maitsekuse piiride. Saalist on seda nauditav vaadata ja nii must kui see komöödia ka pole, on naeruturtsatusi väga raske tagasi hoida. Kui vaid mõte järgi jõuaks kõigile neile stepsli- ja pistikunaljadele, peeniste pikkusele ja muudele suhteliinide tiluliludele, mis selle näidendi ilmselt mujal maailmas kassahitiks on mänginud. Et publik kõik naljad nagu küpset õuna hammustades läbi kaksaks, saab ajaga selgeks. Pause oleks võinud rohkem olla. Võimalik, et ka Olev Mengeli tõlge jäi pisut nõrgaks või naljad ei sobinud eesti kultuuriruumi.
Õnneks ei ole Tubin selline lavastaja, kes lati alt läbi jookseb. Temal on kohati teema kohta öelda rohkemgi kui autoril. Ja tänu lavakujundusele vaatab kogu publik terve etenduse aja peeglisse. Kes olen mina? Kas ma tean, millisena teised mind näevad? Ja kas sellel kõigel on mingit tähtsust?
Kohtumine iseendaga.
Kui tunnelis on ainult pimedus ja väljapääs on teadmata, on inimesel pöörduda ainult iseenda poole oma üksinduses. Kohtumine iseendaga toimub loo lõpus.
Lette: Ma armastan ennast.
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin
Kunstnik Liisa Soolepp
Videolahendused Terina Tikka (TÜ VKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia 8. lend)
Valguskujundaja Teet Orupõld
Osades: Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Tanel Ingi, Janek Vadi.
Sellest blogipostitustest johtus ka üks sama etenduse teemaline avalik seisukoht ajalehes Sakala. Seda saab lugeda täismahus ja toimetuse poolt toimetamata kujul sellelt lingilt.
Nägu ei sobi.
Lette, tavaline insener, saab ühel päeval kogemata teada, et tema nägu ei sobi. Kõigepealt teatab talle tema ülemus, et ta nägu ei müü. Ja seejärel saab ta seda teada oma naiselt.
Fanny: Ma arvasin, et sa tead seda. Ma imetlesin sind kogu aeg, kui stoilise rahuga sa seda talud.
Lette: Mida?
Fanny: Seda, et sa kirjeldamatult kole oled.
Lette võtab ette meeleheitliku katse oma staatust taastada sellega, et otsustab uue näo kasuks. Tunnustatud ilukirurg, kes tutvustab end kunstnikuna, laseb vana näo mikserisse ja ehitab üles uue näo. Nägu kukub hästi välja ja hakkab "müüma". Ja mitte ainult pistikuid, mida ta on leiutanud. Naised ja kaasa arvatud ta oma naine ei suuda temalt pilku pöörata. Senikaua kui ta on originaal, on ta kõigi ihaldusobekt. Adonis.
Mäletan, kuidas ühe sõbra ema koju trenažööri ostis sellepärast, et karbi peal oli elusuuruses Chuck Norris. Trenažöör jäigi voodi alla, aga karp oli ikka uhkelt nurgas püsti. Silmarõõm missugune ja ei vingu ka, kui paks ja vana oled.
Aga Lette kaotab oma näo kõige absurdsemal viisil- tema nägu läheb masstootmisse. Ja komöödia võiks alata. Aga ei alga. Muutub hoopis näotuks, nõnda kui Lette kaotab oma näo. Näeme linnades iga nurga peal kõikvõimalikke reklaame, üks photoshopitum kui teine. Inimesed, kellel on "müüv" nägu peaks nagu tänaval teretama tuhandeid, kes arvavad, et kohtavad tuttavat. Nad ju näevad teda iga päev, igal pool. Nägu jääb meelde. Lette näo võivad endale osta töökaaslased, sõbrad, artistid, kes iganes. Ja Lettest saab tavaline, üks paljudest "toodetest". Ja ta ei tunne enam ennast ära. Ta tahaks olla isikupärane ja oma vana nägu tagasi saada. Aga see on võimatu.
Fanny: Sa pole oma näoga rahul?
Lette: Vastupidi, olen rahul, aga ma ei tea, kas see olen mina.
Lavastus pakub rohkem kihte.
Taago Tubini lavastus ja Liisa Soolepa lavakujundus pakuvad näitlejatele rohkelt mänguruumi. Mängu ruum on küll väikese saali oma, aga lavastuses on ruume ja häid rolle piisavalt. Alguses põlvitavad usinad töömesilased tööaltari ees ohvreid tuues nagu Freudi Id- maailmas, jõuavad tõeni ja astuvad suurte otsuste tegemisel Ego tasandile ja kohtuvad ühel hetkel ka Superegoga. Kokku saavad põrgu ja taevas, kusjuures alles taevas, seal ülal, kõigevägevamaga viimases dialoogis olles, enne suitsiidikatset, hotelli 25. korrusel, leitakse ennast üles. Lõbusa kujundina tuleb sisse kujund, et kui mina armastan mind, siis olen ma tõenäoliselt homoseksuaalne. Iseeneseihar. Omasooihar.
Lavastuse kaheksat erinevat rolli mängivad neli näitlejat. Autor ei anna isegi sekundilist pausi kahe erineva rolli vahele, hüpped erinevatesse kehadesse toimuvad sama kiiresti kui lülitiklõpsud lambi süütamisel. Samuti ei pea ta vajalikuks grimmi ja kostüümimuutusi. Jääb ainult näitlejameisterlikkus ja selle tööga tulevad Aarne Soro, Tanel Ingi, Janek Vadi ja Carita Vaikjärv suurepäraselt toime. Kui me ütleme, et keegi on kole, siis ta ongi. Ka ilu on sama tinglik. Kokkuleppeline asi. Kui me ütleme, et keegi on vana või et keegi on noor, siis ta ongi. Pole mingit erilist trikitamist vaja. Ka siin ei roni lavastus ja rollid üle maitsekuse piiride. Saalist on seda nauditav vaadata ja nii must kui see komöödia ka pole, on naeruturtsatusi väga raske tagasi hoida. Kui vaid mõte järgi jõuaks kõigile neile stepsli- ja pistikunaljadele, peeniste pikkusele ja muudele suhteliinide tiluliludele, mis selle näidendi ilmselt mujal maailmas kassahitiks on mänginud. Et publik kõik naljad nagu küpset õuna hammustades läbi kaksaks, saab ajaga selgeks. Pause oleks võinud rohkem olla. Võimalik, et ka Olev Mengeli tõlge jäi pisut nõrgaks või naljad ei sobinud eesti kultuuriruumi.
Õnneks ei ole Tubin selline lavastaja, kes lati alt läbi jookseb. Temal on kohati teema kohta öelda rohkemgi kui autoril. Ja tänu lavakujundusele vaatab kogu publik terve etenduse aja peeglisse. Kes olen mina? Kas ma tean, millisena teised mind näevad? Ja kas sellel kõigel on mingit tähtsust?
Kohtumine iseendaga.
Kui tunnelis on ainult pimedus ja väljapääs on teadmata, on inimesel pöörduda ainult iseenda poole oma üksinduses. Kohtumine iseendaga toimub loo lõpus.
Lette: Ma armastan ennast.
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin
Kunstnik Liisa Soolepp
Videolahendused Terina Tikka (TÜ VKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia 8. lend)
Valguskujundaja Teet Orupõld
Osades: Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Tanel Ingi, Janek Vadi.
Sellest blogipostitustest johtus ka üks sama etenduse teemaline avalik seisukoht ajalehes Sakala. Seda saab lugeda täismahus ja toimetuse poolt toimetamata kujul sellelt lingilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar