Pöörlev palee

Oli selline tuletooja päev, mil helkimata unustasid tähed ja kuu oli läinud kuhugile uitama. Pimedal orunõlval asuv Palee hakkas iseseisvalt sooritama muudatusi oma arhitektuuris. Palee pööras päris ära. Nihutas paigast peasissekäigu, tegi juurde veel mõned trepid, paigutas ümber kööke ja tubasid, laienes rõdule ja ehitas selle kinni.
Seejärel aga kaotas ära ülemise korruse ja pööningule ehitas luukambri. Sellesse luukambrisse võis sattuda mitmel moel. Vahel olid sisseastudes kohe pööningul, vahel tuli seigelda läbi terve palee ja ikkagi ei leidnud luukambrit üles. Ja isegi kui leidsid, siis luukambri luust uks oli lukus. Ainult palee võis otsutada, kes sinna saadetakse. Kuni järgmise paleepöördeni.
See hetk enne uut pööret oli hingemattev ja luust läbilõikav. See oli hetk, mil palee oli otsustusvõimetu. Ta haudus uut plaani. Ja iga nurk tegi samal ajal mis tahtis.  Siis oleks tahtnud keldris istuda ja keldrikakandiks hakata. Ükski trepp ei suutnud otsustada, millisele korrusele ta tahab viia ja ükski sein ei teadnud, millise nurgaga lõppeda. Täisnurkade mäng algas igal hommikul ja õhtuks olid kõik nürid ja omavahel tülis.
Nürinurgad tegid revolutsiooni ja pealikuks valiti üks teravnurk. See vaatas asju ainult oma vaatevinklist. Kuulas tapeeti ja kõlgutas jalgu. Tapeedile oli aja jooksul palju infot talletunud, aga keegi ei osanud enam nendes vanades keeltes lugeda. Kui need seinad siin räägiksid, ohkas keldrikakand ja kaevus keldripõrandasse. Sealt viis käik otse luukambrisse. Nojah, mis siis ikka, ohkas kakand ja hakkas uut väljapääsu otsima.
Päästeamet ei olnud selles palees ammu käinud. Või kui oligi, siis välja polnud ta kunagi tulnud. Ei olnud just kiita päev kellelgi. Pöörleva palee karuselli hammasrataste vahel krigises liiv. Isegi õlitamine ei aidanud.