See lugu algab poolelijäänud enesetapukatsega. Samal ajal visatakse Eedeni aiast välja mees ja naine.
Jess: Ma
ei teinud seda, Griffin. Ma ei teinud seda.
Ühest teisest paralleelsest aiast visatakse välja kaks meest, aednikud, Jess ja Griffin. Selle teo pärast, mida ei tehtud. Ta ju ütles, et ta ei teinud seda. Ta ütles seda nii, et ma usun teda.
Jahihooaeg on käes. Kütib meedia, kütivad uudisenäljas igavlevad väikekodanlased. Midagi juhtus, aga tõde ei tea keegi peale osalejate. Ja õhus on ähvardus, et Linn saab teada. Ajaleht esitab süüdistuskokkuvõtte ja sellel mehel ei ole enam õigust öelda oma sõna ega ennast kaitsta. Kohust ei toimu. Kohus toimub kogukonnas. Nõnda kui jahitakse müütilist lindu, ööhaigrut, nõnda käib ka jaht süütute hingede vere järele. See mees vajab varjupaika. Ja nad leiavad varjupaiga. Seal kusagil, kus otsib varjupaika ka see lind, ööhaigur. Ja varjupaika jõuab veel üks elust muserdatud hing, Bolla.
Neddy Beagle:Aga
jah, kõrts on rahvast täis. Inimesed tellisid seal eile
õhtul šampust. Ja parklas oli Mercedes. Ma arvan, et see lind on kogu külale teene teinud.
Ööhaigur on väga mitmekihiline lugu ja lavastus tõi need kihid ka suurepäraselt välja. Õigupoolest oli see üheks suvelavastuseks liigagi hea lugu, et jääda lavale ainult viivuks ja pakkuda naudingut suviselt meelelahutuslikku laadi otsivatele teatrimatkajatele. Neile, kes loo läbi hammustasid oli see muidugi pärl.
Ääremaa, kuhu üliharva satuvad võõrad, on äkitsi maailma tähelepanu all. Selle linnu pärast, kes eksles sellele laiuskraadile. Ööhaigur, kes on häbelik ja end inimestele ei näita. Samamoodi ei taha end inimestele näidata Jess (Meelis Rämmeld), kes on habras inimhing ja kes on katki tehtud mingi arusaamatuse või vääritimõistmise pärast kunagi minevikus. Tema kannatus ja ohverdus on lugu raamistav, enesetapukatsest õnnestunud enesetapuni. Märtril on kaitsja, kes on omamoodi samas ka väravaht ja valvur. Kas ta on sõber, keda võib usaldada? Sest kaitsja - Griffin (Tarvo Vridolin) olgugi, et ta kaitseb pühakut, ei ole ise mingi pühak. Saame aimu tema hämaratest toimetustest soos, jäneste püüdmise katte all ja salapärastest äridest linnas. Aga ta otsustab osa võtta luulevõitlusest osa ja võita see luulevõistlus, mis päästaks nad viletsusest. Griffini tegelane avaneb tasapisi ja see toob põnevust kogu loole. Kord närviline, siis enesekindel, siis hirmul - Vridolin mängib need varjundid suurepäraselt välja. Need aednikud on nagu karjased, kel pole karja. Neilt on aed ära võetud ja nad on aiast välja visatud. Ometi on selles külas keegi, kellel on kari, aga kes ei ole hea karjane. Dougal (Janek Vadi) on misjonär, kes on kirikust välja visatud, aga ta on teinud oma kiriku. Ja veenmisjõu ja rahaga on ta oma karja kasvatanud neist nõrkadest, kellel on vaja sõna tuge, kui nad ise ei oska sõnu otsida või kuskilt mujalt tuge leida. Tema karja on sattunud ka veidi kohtlane abikonstaabel (Tanel Ingi), mängitud mõnusalt humoorikalt ja üle maitsekuse piiri astumata. Tema kohta käib just see väljend - õndsad on vaimust vaesed... Paraku osutub see vaimust vaene selleks Juudaks, kes sõbrad ära annab ja kelle pärast lüüakse risti süütu. Süütu, kes algul ütleb: "Ma ei teinud seda."
Mõtlemapanev lugu ja suurepärane lavastaja (Taago Tubin) ja kunstnikutöö (Liisa Soolepp), mis oma müstilise salapäraga juurdleb tänagi nii oluliste teemade üle, nagu kogukonna tugi, elu ääremaadel, sõprus, usaldus, väärikus, väärtused, religioon ja veel palju muud. Jäi pikaks ajaks kummitama.
Oli selline ööhaigru lend ajaruumis, kus seierid räästas tilkusid verd. Kuu paistis ja kellakägu jättis kukkumata, sest aega ei olnud. Ajast ei tehtud juttu. Ja hingekella lööja oli vajunud uskmatuse ja lootusetuse tumedasse sügavikku. Hämarail radadel ekslesid kõik need, kes otsisid, aga ei leidnud midagi, või siis leidsid ... teineteist küla kõrtsist. Šampust ju telliti ja parklas oli Mercedes.
PS. Hea muusikavalik - üks kena lugu ka tutvustavas videos. VIDEO
PPS. Butterworthi tekstidel tasuks silma peal hoida, äsja tuli Londonis lavale tema uus näidend "River", millest kirjutab ka viimane Economist.
Ööhaigur on väga mitmekihiline lugu ja lavastus tõi need kihid ka suurepäraselt välja. Õigupoolest oli see üheks suvelavastuseks liigagi hea lugu, et jääda lavale ainult viivuks ja pakkuda naudingut suviselt meelelahutuslikku laadi otsivatele teatrimatkajatele. Neile, kes loo läbi hammustasid oli see muidugi pärl.
Ääremaa, kuhu üliharva satuvad võõrad, on äkitsi maailma tähelepanu all. Selle linnu pärast, kes eksles sellele laiuskraadile. Ööhaigur, kes on häbelik ja end inimestele ei näita. Samamoodi ei taha end inimestele näidata Jess (Meelis Rämmeld), kes on habras inimhing ja kes on katki tehtud mingi arusaamatuse või vääritimõistmise pärast kunagi minevikus. Tema kannatus ja ohverdus on lugu raamistav, enesetapukatsest õnnestunud enesetapuni. Märtril on kaitsja, kes on omamoodi samas ka väravaht ja valvur. Kas ta on sõber, keda võib usaldada? Sest kaitsja - Griffin (Tarvo Vridolin) olgugi, et ta kaitseb pühakut, ei ole ise mingi pühak. Saame aimu tema hämaratest toimetustest soos, jäneste püüdmise katte all ja salapärastest äridest linnas. Aga ta otsustab osa võtta luulevõitlusest osa ja võita see luulevõistlus, mis päästaks nad viletsusest. Griffini tegelane avaneb tasapisi ja see toob põnevust kogu loole. Kord närviline, siis enesekindel, siis hirmul - Vridolin mängib need varjundid suurepäraselt välja. Need aednikud on nagu karjased, kel pole karja. Neilt on aed ära võetud ja nad on aiast välja visatud. Ometi on selles külas keegi, kellel on kari, aga kes ei ole hea karjane. Dougal (Janek Vadi) on misjonär, kes on kirikust välja visatud, aga ta on teinud oma kiriku. Ja veenmisjõu ja rahaga on ta oma karja kasvatanud neist nõrkadest, kellel on vaja sõna tuge, kui nad ise ei oska sõnu otsida või kuskilt mujalt tuge leida. Tema karja on sattunud ka veidi kohtlane abikonstaabel (Tanel Ingi), mängitud mõnusalt humoorikalt ja üle maitsekuse piiri astumata. Tema kohta käib just see väljend - õndsad on vaimust vaesed... Paraku osutub see vaimust vaene selleks Juudaks, kes sõbrad ära annab ja kelle pärast lüüakse risti süütu. Süütu, kes algul ütleb: "Ma ei teinud seda."
Mõtlemapanev lugu ja suurepärane lavastaja (Taago Tubin) ja kunstnikutöö (Liisa Soolepp), mis oma müstilise salapäraga juurdleb tänagi nii oluliste teemade üle, nagu kogukonna tugi, elu ääremaadel, sõprus, usaldus, väärikus, väärtused, religioon ja veel palju muud. Jäi pikaks ajaks kummitama.
Oli selline ööhaigru lend ajaruumis, kus seierid räästas tilkusid verd. Kuu paistis ja kellakägu jättis kukkumata, sest aega ei olnud. Ajast ei tehtud juttu. Ja hingekella lööja oli vajunud uskmatuse ja lootusetuse tumedasse sügavikku. Hämarail radadel ekslesid kõik need, kes otsisid, aga ei leidnud midagi, või siis leidsid ... teineteist küla kõrtsist. Šampust ju telliti ja parklas oli Mercedes.
PS. Hea muusikavalik - üks kena lugu ka tutvustavas videos. VIDEO
PPS. Butterworthi tekstidel tasuks silma peal hoida, äsja tuli Londonis lavale tema uus näidend "River", millest kirjutab ka viimane Economist.
Jez Butterworth "Ööhaigur"
(The Night Heron)
suvelavastus Olustvere mõisa reheküünis
Tõlkija Martin Algus
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin
Kunstnik Liisa Soolepp
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin
Kunstnik Liisa Soolepp
Mängivad: Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Tanel Ingi, Janek Vadi, Andres Tabun, Agu Trolla ja Kaido Torn ( TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilane).
Koduleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar