Intervjuu Permi reisist

Sakalas 04.07.2012 ilmunud intervjuu....
Tiina Sarv.

Kes teid Permi kutsus?

Kaks aastat tagasi käisime esinemas Permi etnofutufestivalil Kamwa. «Etnofutu» tähendaski seda,  sinna kutsuti päris paljudest riikidest väga erinevaid esinejaid, muusikuid ja kunstnikke. Põhiline oli aga see, et permikomi küladest toodi kohale laulukoorid, vanad memmekesed. Korraldajad lindistasid Permi krais elavate eri rahvaste — udmurtide, komide, maride ja teiste — muusikat, mis on veel säilinud. Lõpuks anti välja seitsmest plaadist koosnev kogumik, mis oli selle festivali kõige parem tulemus.

Meil tekkis korraldajatega hea kontakt ja tänavu saime kutse festivalile Permi Valged Ööd, mis kestis terve juunikuu. Olime seal neli päeva.

Festivalil oli kõikvõimalikke kultuuriüritusi: klassikalise muusika kontserdid, teatrifestival, nukuteatrite esinemised, kunstnike üritused, Eesti mõjul inspireeritud paljude kooridega laulupidu, töötoad ja etnoöö, kus ka meie esinesime. Lisaks andsime veel kaks kontserti.

Kas festival oli linnas laiali?

Ei, festivaliala oli südalinnas väljakul, mis oli ehk nii suur nagu kaks Vabaduse platsi Tallinnas. Teatrietendused toimusid loomulikult ikkagi teatris. Kõik kokku oli päris suur paabel ja palagan, sinna oli püsitatud kõikvõimalikke valgest puust ehitisi, lisaks teerajad, lillepeenrad, liivaskulptuurid, linnaplaaž, basseinid, batuudid ja mitu lava, pluss kinosaal, hiilglasuur telk, kus näidati filmiprorgammi. Sealsamas küpsetasid keraamikud spetsiaalselt tehtud ahjudes üleinimesesuurusi keraamilisi sklupltuure. See kõik oli pööraselt huvitav.

Sellises melus vist tõsist kontserti anda ei saa.

Vastupidi — kõik tegid oma asja väga tõsimeeli. Imestasime, et neile ei ole müra probleem. Kui meie esineme folgilaval ja samal ajal mängib paarisada meetrit eemal täie võimsusega džässansambel, siis Eestis võib see häirida, seal mitte. Autod sõitsid mööda, lava taga ehitati puust traditsioonilist jõelaeva, valjuhääldajast tulid uudised, keegi on sulistas basseinis, keegi küttis ahju ja kärsatas keraamikat, keegi laulis laval eesti rahvalaule. Kõik oli korras. Kuigi elu oma häältega kees ümberringi, oli helivõimendus oli päris hästi publikule suunatud. Kes tahtsid, need kuulsid.

Kes olid võimsamad esinejad?

Eelmisel aastal Viljandi Pärimusmuusika festivalil pereansambliga esinenud Sergei Starostin oli teinud õpitoa kohalikele noortele ja nädala jooksul olid nad õppinud pulmakombestikku kuuluvaid laule ja tantse. See, mida nemad esitasid, oli vapustav, hästi mõnus ja tundega tehtud ehe muusika.

Väga tore esineja Udmurdi lauljatar Maria Korepanova, kes laulab Põhja-Udmurdi rahvakillukese bessermanide laule. Ka tema on korra Eestis käinud, hõimupäevadel. 

Maša Korepanova

Maria Korepanova  on tõeline udmurdi ime. Oli võimas elamus, kui nii erilise häälega noor inimene suutis traditsioonipõhiselt ja hästi ürgvanu laule esitada.

Oli teisigi, aga kõige paremad olid ikka Starostini õpilased, kes tegid kõige ehedamat asja. See on  vingeim õpetaja, keda tean: ise õpetab, ise esitab. Starostin pole raamides kinni, teeb rahumeeli ka elektroonilist muusikat, esineb koos hiphopimeestega ja nii edasi.

Meil oli üks kontsert oli koos Moskvast pärit ansambliga „Romancero Sefardi“, kes esitas sefardi juutide muusikat, ka see oli väga põnev.

Öökontsert oli võimas. Terve päeva oli vihma sadanud, siis lõi taeva selgeks. Muidugi me laulsime oma vihmaloitsu ka enne seda.

Sealsed inimesed on väga vahetud, kohe ütlevad, kui midagi meeldib. Nii sain minagi pärast kontserti ringi jalutades rohkem kiita kui Eestis mitme aasta jooksul.

Kas mõnest eredast seigast või inimesest veel räägite?

Saksa helilooja ja tuubamängija Klaus Burger, kes otsustas ühel ilusal päeval paljajalu käima hakata, protesteerides nii omal moel Saksa heaoluühiskonna vastu.

Ühel sümfooniakontserdil Permis oli kavas mingi hästi keeruline tuubapala. Üle maailma otsiti muusikut, kes selle soologa hakkama saaks. Leiti kaks meest, üks ei saanud tulla, Klaus Burger tuli.

Permi lennujaamas tuli esimene tõrge. Turvamehed ei lasknud muusikut läbi, vaid läksid  vastutulejate käest küsima, kas mees rööviti Moskvas paljaks. Nad rahustati maha, et ta ongi niisugune.

Loomulikult oli vaja ka orkestrit hoiatada, aga kahjuks ei jõutud. Läks siis paljasjalgne vend oma tuubaga, muusikud ei varjanudki üllatust. Dirigent ütles: «Ärge vaadake, kuidas see mees välja näeb. Kui ta selle soolo ära mängib, siis mul on ükskõik, mängigu või ihualasti.»

Kontserdil pani ta korraldajate soovil siiski lakk-kingad jalga, kuigi ei olnud viis aastat kingi kandnud.

Valgete Ööde festivalil esines Klaus Burger koos ühe moldovast pärit trummari Mario Kaldararuga. Ta oli endiselt paljalu ja mängis vaimustavalt ka paljusid eksootilisi puhkpille.

Mis keelt küladest tulnud kohalikud elanikud rääkisid?

Kamwa festivalil käinud memmekesed rääksid omavahel oma keelt. Minu meelest oli seal paar gruppi, kes elavad mägedes ja ei räägigi vene keelt, neil oli tõlk kaasas. Või ansambli juhendaja, kes oskas asja ajada. Külades räägitakse ikka rohkem oma keelt, kuigi seda ei saa öelda  nooremate inimeste kohta, kes väljaspool kodu elavad pigem peamiselt venekeelses kultuuriruumis.

Oi jah, need memmekesed olid nii vahvad. Kui nad pidi tulema festivalile, siis nad olid nii erutunud sellest mõttest, et neid viiakse kuskile. Oli tõesti suur tegu neid sealt välja saada, teid ju ei ole ja bussid ei käi. Autod saadeti järele. Üks rääkis, tal oli kaks nädalat kohver pakitud, ja ta oli just kartulipõllul ja rohis kartulit, kui nägi, et auto tuleb. «Võtsin kohvri ja kohe autosse, jätsin kõpla ka põllu peale.»

Eks soola keegi ikka toob, aga üldiselt on külades naturaalamajandus. Naised on seal pisikesed ja tragid, vudivad kaenla alt läbi.

Kas mehi ka esinemas oli?

Tavaliselt  oli üks akordionimängija või nii, aga üldiselt ikka memmed hoiavad seda elu püsti.

Viin teeb ka vist meeste hulgas oma töö?

Tahaks väga maale minna ja külades ringi sõita, aga seekord ei saanud kuhugi.

Festivaliala oli alkoholivaba, ma ei näinud seal ühtegi purjus inimest. Minu pilgule väga armas.

Milline on Permi tegelik elu?

Perm on ajalooliselt kultuuri mõttes tugev linn. Nüüd, kui paljud tehased on kinni, üritatakse seda tühjust, mis suurte struktuuride kadumisega tekkis, täita kultuuriga. Raha neil selleks muidugi on, sest seal on rikkalikult maavarasid ja ka ettevõtteid, kes toetavad.

Üks oluline fakt ajaloost on see, kuidas sõja ajal evakueeriti Suure Teatri balletitruppi, kes pidi minema Novosibirskisse. Balletijuhil olid Permis head tuttavad. Nad kõik tulid seal lihtsalt rongist maha ja jäidki Permi, mis tähendab, et Suure Teatri ballett oli mitu aastat Permis ja mõned inimesed ei lahkunudki sealt. Nii tekkis Permi balletikoolkond ja loodi kuulus balletikool.

Mis puutub poliitikasse, siis oli Permis äsja kubernerivahetus ja see ei mõju ilmselt kultuurile hästi. Uus kuberner oli öelnud, et kultuuri ei ole vaja, hakkame parem teid ehitama. Eks näis, kuidas  läheb.

Pinnas on seal kultuurile ülimalt soodne ja Permi festivalide korraldus nii kõrgel tasemel, nagu mina ei ole Euroopas ega kuskil mujal näinud. Kui oled esineja, siis sinu eest hoolitsetakse väga hästi. Auto on ees, pillid viiakse ära, võid ise minna jalutades, toitlustamine ja kõik asjad on nagu kellavärk. Tuleb nentida, et eelmisel korral Kamwa festival oli pärimusmuusika poole pealt tükk maad sisulisem, samas sel korral oli teemaks „Inimeste planeet“, nii et see paabel õigustas eesmärki. 

Nii et Perm polegi kõle nõukogude suurtööstuse linn?

Üldse mitte, kuigi linnapilt ei ole sugugi väga kaunis, on sellel linnal mingi eriline aura.

Mulle on Permis kõige olulisem permi animistlikus stiilis rauaajast pärit loomakujud, mida nad üritavad kasutada piirkonna turundusel, kasutades neid loomakujutisi kõikvõimalikel toodetel.

Nägin ka soomeugri küladest pärit vanade meistrite tehtud religioosseid puukujusid. Neil inglitel ja pühakutel on piklikud ja soomeugri näotüübile omased jooned, neil ei ole midagi ühist Euroopa kristilike kujutistega. Sellised kihvtid naivstlikud puuskulptuurid. Enamus kollektsiooni asub Permi riiklikus kunstigaleriis, mis asub ühes kirikuhoones.

Linnas roheline liin — tänavatele on kantud triipudega kultuurilooline turismirada. Võib rahumeeli mööda rohelist liini jalutada ja iseseisvalt kultuuriobjektidega tutvuda. Ei pea pead vaevama, kuhu minna või pöörata. Ja pole ka hirmu eksida paikadesse, mida pole turistisilmal näha vaja.

Kes teie sõidu kinni maksis?

Kohapealsed kulud kandsid korraldajad, piletid maksis kultuuriministeerium.

Permi tasub minna, ei maksa karta. See elamus, millega sa sealt tagasi tuled, on kolm korda rohkem väärt kui vaev, mis viisade hankimiseks ja piletite ostmiseks kulub.

PS. Pildid