Tihase tarkus
Loomise järel oli maailm veel kaunis tühi. Vanemuine akkas ammetisse teda elustama. Ta saatis oma sulase külvama, männad külvati mägedele, kuused küngastele, kamarik nõmmedele, rohi orgudesse, pea mühasivad metsad, laulsivad linnud, kasvasivad marjad, lehkasivad lilled. Aga ime, odrad ei tahtnud oraselle tõusta. Vanemuine võttis odraivad, läks külvama, kuulis aga tihast laulma, ei kasva muidu odrad ei ilutse oraksed, kui metsa ei raiuta ega pinda ei põleteta. Vanemuine laskis terava kerve teha, raius puud ja põesad ja põletas ära, tuhka külvas odraivad, õnnistust paludes. Ja nüüd kasvasid. odrad kuuetahuliseks; ja kõrred kolmesolmiliseks.Laulu vägi
Noor laplane Jougahaine kuulis, et Vanemuine suur laulumees olla. Vottis nouks Vanemuist üles otsida ja enesega võidu laulma kutsuda. Pani hobuse rakkesse, soitis teele, ja sai laulikuga kokku. Ärritas laulikud laulma, ja vihastas viimaks koguni ära. Vanemuine käskis Jougahaist laulda. Jougahaine laulis; aga tema laul polnud midagi väärt, selle peale tostis Vanemuine healt. Laulis Jougahaise ree järve tõkkedeks, hobuse kose kiviks ja laulja enese suust saadik maa sisse, suures hädas akkas Jougahaine armu paluma, lubas üht ja teist Vanemuisele kui see teda peastaks; aga ei Vanemuine sest hoolind, siis lubas ta viimaks oma ainu õe Vanemuisele mõrsjaks. Sellega jäi Vanemuine rahule ja peastis Jougahaise välja.Ilmarise taltsutamine
Kord oli Vanemuine põhjamaal käinud ja seal kimpu sattund. Omma peastmiseks lubas ta suure varanduse. Läks seppa Ilmariise juurde ja tahtis teda enese asemel põhja maale saata. Aga ei Ilmarine tahtnud minna. Vanemuine meelitas Ilmarise suure kuuse otsa ronima; Kui Ilmarine kuuse otsas oli, laulis Vanemuine kange tuulispasa sinna, mis Ilmarise sedamaid põhjamaale viis, kuhu Vanemuine teda tahtnud saata. Siin valmistas Ilmarine nüüd sepapaja akkas ametisse ja tegi nõutud varanduse valmis.Vanemuise hüvastijätt
Kord istus Vanemuine suure kivi otsas, võttis kandle polve peale ja akkas mängima. Ei olnud nüüd enam aega kellegil. Oravad kargasid puust, unt jooksis pesast, karu ärkas soost, kotkas jättis pojad pesasse ja ruttas laulu kuulma. Vanemuine laulis päeva, mängis teise. Ei olnud ainust meest, ega ainust naist, kelle südand ta ei oleks sulatanud, kellel mitte pisarad silmi paisunud, nutsid noored nutsid vanad, nutsid mehised mehed, seda imeliku laulu kuuldes, Vanemuise enese silmadki ei jäenud kuivaks, pisarad voolasid silmast, suuremad kui soamarjad, ja ümargusemad kui püümunad. Tungisivad läbi viie villase vaiba, läbi kuue kuldvöö, läbi seitsme sinise särgi, läbi kaheksa kirju kuue, siis laulis Vanemuine eneselle vaskvene, ja purjutas igaveste ära. Lahkudes aga laulis.Las aga ajad aruneda
Päevad minna teised tulla
Küll mind jälle tarvitakse
Vaadetakse kaebatakse
Uue samu saatajaksi
Uue mängu mängijaksi
Uue kuu kõnnitajaksi
Uue päeva paistijaksi
Kui ei kuuda päike'esta
Pole ilmas rõõmustusta!
Allikas:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar