Täna oli Martin Alguse "Postmodernsete leibkondade" viimane etendus. Kuna seda enam näha ei saa, siis ehk on õige aeg natuke arutleda. Olen seda etendust nüüdseks vaadanud neli korda ja hakanud mõistma võlu, mis tekib siis kui tükk tasapisi sisse mängitakse. Igatahes oli tänane etendus parim kõigist, mida mu silmad nägid.
See on lugu, kus ei ole peategelast. Või kui on, siis on selleks see muna, mis viimasena lavale jääb. Post- postmodernne muna, millest peaks sündima uue ajastu laps, kes saab hakkama kõigi nende veidrate süsteemidega, ja peab kohanema ja kohalduma kõigi leibkondadega, millesse ta iganes ei satuks. Aga muna ei kohane, ta nutab ja jääbki nutma. Ta jääb üksi. Moodustab iseenda pesa. See suur lind võibolla lendab teda päästma, aga võibolla ei jõua ta iialgi munani. Sest suur lind on ka virtuaalne. Ja võibolla ei olegi sellel munal või lapsel maailmas kohta. Või siis saab sellest munast iseenda leibkond. Iseseisev, sõltumatu ja mitte kellegi poolt armastatud tehnoloogiline ime. Maailmas, kus tehisintellekt hakkab läbi interneti tutvuma teiste tehisintellektidega ja produtseerima armastust, mille sisuks ja eesmärgiks on vastastikune kasusaamine. "Me oleme teineteisele kasulikud," ütleb Linda vend Paulile.
-"Ma ... sind"
- "Mina sind ka"
See maailm justkui ei ole loodud tunnete jaoks, sest tunde nimetamine nimepidi on justkui liiga aus. Ja liiga aus olemist ei saa postmodernse ühiskonna täisväärtuslik liige endale lubada. Lihtsam on öelda: "normaalne" või "ok". Sellest normaalsusest ehk okeist on saanud omamoodi põlvkond- okeipõlvkond. Okeileibkond. Nad elavad kõik omalaadses Ibseni "Nukukodus", jah, minu arvates on selle näidendi pealkirja Eestis alati valesti tõlgitud. Nukukodu - norra keeles- ett Dukkehjem - väljendab mõtet palju täpsemalt. Ja tegelikult ei ole 1879. aastast saadik, mil Dukkehjem ilmus, selles nukukodus suurt midagi muutunud. Suurem osa probleeme on samad ja näilisust ja pealiskaudsust rohkem ning kasulikkuse pärast kooselamine ja leibkondade moodustamine ehk veelgi kesksemaks muutunud. Võltstunded võltsmaailmas. Aga nüüd siis juba postvõlts postvõltsis maailmas.
Näidend koosnes neljast valusast loost, mõned neist nii valusad, et oli võimatu tõsiseks jääda. Mõnel lool vint nii mahedalt üle piiri keeratud, et tekitas vabanemise ja lahtilaskmise tunde. Loomulikult adusin, et naerame eelkõige iseenda ja oma totaka maailma üle. Aga kui me iseenda üle ka naerda ei oskaks, kas me siis üldse kunagi naeraksime? Miinus pluss miinus tekitasid plusse ja viha pluss viha armastust. Vastandite ja vastandamise ja selgete sümbolite abil andis kogu lavastus edasi selle maailma jaburust, kus pühal õhtusöömaajal võib söögipalve lugemine muutuda ebamugavaks ja piinlikuks toiminguks, ja kujund "Madonna lapsega" muutuda popkunsti klišeeks. Like a virgin.
Kuna peaosalist ei olnud, siis tegid selles lavastuses väga võimsad rollilahendused kõik näitlejad. Ja ka lavastus ise, kui nii võib öelda, oli postmodernistlikult pedantne. Heas mõttes pedantne. Täpne, peenhäälestatud ning komponeeritud nagu üks korralik heliteos. Ka muusikalise kujunduse mõttes, mille samuti Tubin tegi. Olen seda peenhäälestust teisteski Tubina töödes näinud ja see on tõeliselt nauditav. Ja lõpetuseks üks detail, mis silma hakkas: Õhtusöögi ajal lööb õnneseenest miljonär Robert oma leivalõikamise noa laua sisse. Täpselt samasse nurka, aga altpoolt maailmast lööb noa narkomaanist Maks oma noa kui rasedale õele Lissile leiba pakub. Omamoodi perekonnapead mõlemad, kes vastutavad nõrgema olendi eest. Vähemalt arvavad, et vastutavad. Sellest noast saab omamoodi tegelane- vahend, mis lõikab leiba ja lõikab läbi elu. Elu andev ja elu võttev sümbol. Kuid küsimus jääb, kus ja kui suur on õnn? Laua all võib õnnelik elu oma vähenõudlikkuses olla täpselt samamahuline kui laua peal olevas külluses. Õnne ju patta ei pane ja ära ei mõõda. Ja ka noa tekitatud õnnetust ei saa mõõta. Vägivald ei ole ainult verine. Vaimne vägivald on täpselt sama hull, piinarikas ja ebaõiglane.
Vahel on hää kui teatris tekkiv peegeldav kõverpilt elust on mustem ja kontrastsem kui päriselt. Siis tärkab lootus, et muna leiab pesa üles ja ühel päeval koorub sealt keegi. Keegi tundmatu x-faktor, keegi, kes teeb sellest maailmast uue ja loodetavasti ka parema -ismi ja -konna. Siis tunneme kui mahedad ja sulnid on päriselu dramaatilised üleminekud ja tunneme rõõmu naljadest, mis ajavad päriselt naerma. Ja hea kui me ei suuda ka teatris tõsiseks jääda, sest naer iseenda üle teeb tervemaks.
Lavastuse kavalehe leiab siit.
Loodetavasti saavad need paljud, kes teatrisse ei jõudnud, sellest televisiooni vahendusel osa, sest ETV lubas lavastuse üles võtta ja rahvaga jagada. Hea eesti näitekirjandus, tugev lavastus ja tõeliselt puhastav teatrielamus.
See on lugu, kus ei ole peategelast. Või kui on, siis on selleks see muna, mis viimasena lavale jääb. Post- postmodernne muna, millest peaks sündima uue ajastu laps, kes saab hakkama kõigi nende veidrate süsteemidega, ja peab kohanema ja kohalduma kõigi leibkondadega, millesse ta iganes ei satuks. Aga muna ei kohane, ta nutab ja jääbki nutma. Ta jääb üksi. Moodustab iseenda pesa. See suur lind võibolla lendab teda päästma, aga võibolla ei jõua ta iialgi munani. Sest suur lind on ka virtuaalne. Ja võibolla ei olegi sellel munal või lapsel maailmas kohta. Või siis saab sellest munast iseenda leibkond. Iseseisev, sõltumatu ja mitte kellegi poolt armastatud tehnoloogiline ime. Maailmas, kus tehisintellekt hakkab läbi interneti tutvuma teiste tehisintellektidega ja produtseerima armastust, mille sisuks ja eesmärgiks on vastastikune kasusaamine. "Me oleme teineteisele kasulikud," ütleb Linda vend Paulile.
-"Ma ... sind"
- "Mina sind ka"
See maailm justkui ei ole loodud tunnete jaoks, sest tunde nimetamine nimepidi on justkui liiga aus. Ja liiga aus olemist ei saa postmodernse ühiskonna täisväärtuslik liige endale lubada. Lihtsam on öelda: "normaalne" või "ok". Sellest normaalsusest ehk okeist on saanud omamoodi põlvkond- okeipõlvkond. Okeileibkond. Nad elavad kõik omalaadses Ibseni "Nukukodus", jah, minu arvates on selle näidendi pealkirja Eestis alati valesti tõlgitud. Nukukodu - norra keeles- ett Dukkehjem - väljendab mõtet palju täpsemalt. Ja tegelikult ei ole 1879. aastast saadik, mil Dukkehjem ilmus, selles nukukodus suurt midagi muutunud. Suurem osa probleeme on samad ja näilisust ja pealiskaudsust rohkem ning kasulikkuse pärast kooselamine ja leibkondade moodustamine ehk veelgi kesksemaks muutunud. Võltstunded võltsmaailmas. Aga nüüd siis juba postvõlts postvõltsis maailmas.
Näidend koosnes neljast valusast loost, mõned neist nii valusad, et oli võimatu tõsiseks jääda. Mõnel lool vint nii mahedalt üle piiri keeratud, et tekitas vabanemise ja lahtilaskmise tunde. Loomulikult adusin, et naerame eelkõige iseenda ja oma totaka maailma üle. Aga kui me iseenda üle ka naerda ei oskaks, kas me siis üldse kunagi naeraksime? Miinus pluss miinus tekitasid plusse ja viha pluss viha armastust. Vastandite ja vastandamise ja selgete sümbolite abil andis kogu lavastus edasi selle maailma jaburust, kus pühal õhtusöömaajal võib söögipalve lugemine muutuda ebamugavaks ja piinlikuks toiminguks, ja kujund "Madonna lapsega" muutuda popkunsti klišeeks. Like a virgin.
Kuna peaosalist ei olnud, siis tegid selles lavastuses väga võimsad rollilahendused kõik näitlejad. Ja ka lavastus ise, kui nii võib öelda, oli postmodernistlikult pedantne. Heas mõttes pedantne. Täpne, peenhäälestatud ning komponeeritud nagu üks korralik heliteos. Ka muusikalise kujunduse mõttes, mille samuti Tubin tegi. Olen seda peenhäälestust teisteski Tubina töödes näinud ja see on tõeliselt nauditav. Ja lõpetuseks üks detail, mis silma hakkas: Õhtusöögi ajal lööb õnneseenest miljonär Robert oma leivalõikamise noa laua sisse. Täpselt samasse nurka, aga altpoolt maailmast lööb noa narkomaanist Maks oma noa kui rasedale õele Lissile leiba pakub. Omamoodi perekonnapead mõlemad, kes vastutavad nõrgema olendi eest. Vähemalt arvavad, et vastutavad. Sellest noast saab omamoodi tegelane- vahend, mis lõikab leiba ja lõikab läbi elu. Elu andev ja elu võttev sümbol. Kuid küsimus jääb, kus ja kui suur on õnn? Laua all võib õnnelik elu oma vähenõudlikkuses olla täpselt samamahuline kui laua peal olevas külluses. Õnne ju patta ei pane ja ära ei mõõda. Ja ka noa tekitatud õnnetust ei saa mõõta. Vägivald ei ole ainult verine. Vaimne vägivald on täpselt sama hull, piinarikas ja ebaõiglane.
Vahel on hää kui teatris tekkiv peegeldav kõverpilt elust on mustem ja kontrastsem kui päriselt. Siis tärkab lootus, et muna leiab pesa üles ja ühel päeval koorub sealt keegi. Keegi tundmatu x-faktor, keegi, kes teeb sellest maailmast uue ja loodetavasti ka parema -ismi ja -konna. Siis tunneme kui mahedad ja sulnid on päriselu dramaatilised üleminekud ja tunneme rõõmu naljadest, mis ajavad päriselt naerma. Ja hea kui me ei suuda ka teatris tõsiseks jääda, sest naer iseenda üle teeb tervemaks.
Lavastuse kavalehe leiab siit.
Loodetavasti saavad need paljud, kes teatrisse ei jõudnud, sellest televisiooni vahendusel osa, sest ETV lubas lavastuse üles võtta ja rahvaga jagada. Hea eesti näitekirjandus, tugev lavastus ja tõeliselt puhastav teatrielamus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar