meri ja kajakad

Käisin eile öösel korraks rannas mereõhku hingamas. Siin keskmaal on terve august olnud sombune ja niiske. Värske meretuul jahutas meeli ja kajakate kiljumine vaigistas mõtteid. Hommikul tagasi Viljandi poole sõites, läbi lõputuna tunduvate männimetsade, paitas päike mu põski ja öised vestlused tukslesid soontes. Naljakas, mõtlesin, vahel igatsen taga seda paralleeluniversumit suurlinnas, samas olen selles pisikeses linnakeses nii õnnelik ja kõik see, mis veel aasta tagasi oli nii reaalne ja päris, metropol ja glamuur ja miljon võimalust mu ümber ja kultuur, teater, ooperid, tundub nüüd nii kauge ja teistmoodi. Ometi olen jätkuvalt osa sellest, sest olen osakese endast sinna jätnud. Osakese oma armastusest. Pole midagi parata, Moskva jättis jälje. Ja ma igatsen ta järele, olgem ausad, hetke igas päevas. Ja kajakate kisa ja merelainete loksumine tuletas meelde Arbati öist müha, autodevoog, mis ikka ja jälle tekitas mere ääres elamise tunde, lainetades ja vaibudes katkematu kosega igal öösel, mil akna avasin ja sumbunud suurlinna leitsakulist õhku sisse hingasin. Aga ikkagi, kõige rohkem igatsen neid inimesi mu ümber. Ja isegi siis, seal olles, teadsin, et sellist aega ei tule enam kunagi elus. Kõik küll kordub kordumatult, aga hoopis teistmoodi. Nüüd hommikul, kajakate ja kotkastega võidu sõites, vahel mõni linavästrik ka minuga ühes kiiruseproove tegemas, tundsin ühtäkki niisuurt igatsust ja samas niisuurt armastust ja niisuurt tänulikkust kõige selle vastu, mida elu on pakkunud. Ja nende ilusate inimeste eest, ja sõprade eest, kes mu elus on. Ohh, õndsad on vaimust vaesed, veel õndsamad ehk vist need, kel merest ja kajakatest rõõmu rohkem kui küll. Et tema ikka loksuks ja et kajakad ikka kisaksid, siis on teada, et kala tuleb randa ja merelt saab saaki. Ja et armsatel inimestel läheks kõik nõnda, nagu nad igatsevad. Siis on mu süda rahul.