Tänitamine

Või tegelikult tahaks kirjutada tänutamisest. Sellest kuidas tänutatakse. Mitte sellest kuidas tänatakse... Olete kindlasti kuulnud sada korda vormi:Suured tänud! Ja see vorm on juba võimsalt murdnud end ka kirjakeelde.

ÕS ütleb: Avaldan osakonnale tänu suure abi eest (tänan osakonda). Võttis abi tänuga vastu. Olen sulle tänu võlgu = olen sinu tänu+võlglane. Tänuks toodud ohver = tänu+ohver. Suur tänu! Tuhat tänu! Tänu taevale v jumalale, taevale v jumalale tänu, kõik sai korda. Aitäh! – Pole tänu väärt. Tänu+avaldus, tänu+kiri, tänu+laul, tänu+sõna, tänu+tunne, tänu+võlg. relig: tänu+jumalateenistus, tänu+palve

ÕS ei ütle: tänudevõlglane, tänudeohver, pole tänusid väärt, tänude avaldus, tänudepalve jne
Miks siis iga jumala kirja lõpus ma pean lugema Suured tänud, erilised tänud.

Võiks sama hästi öelda suured aitähhhid, olen tohutult tänulik, minu tänumeel on piiritu jne ning  kui tingimata peab tänude arvu suurendama kui tavaline "suur tänu", siis võib ju öelda "väga suur tänu" või minupärast kasvõi megasuur tänu. Aga see tänutamine mulle igatahes ei meeldi.


Head Suurt Reedet, taevale tänu, et paast hakkab otsa saama. Igal kannatusel on õnneks piir.