I
Tõesti, käisin ükspäev teatris, kus ma kunagi varem polnud käinud. Kutse tuli lihtsalt postkasti, et olete oodatud esietendusele, ja aadress mida polnud kuulnud. Seetõttu oli esmalt tükk tegemist selle ülesleidmisega. Pikki tänavaid ja kõrvaltänavaid ekslesin, kuni leidsin ühe kõrvaltänava ja ühe kangialuse, kust tuli läbi minna et jõuda majani. Kutsel oli skeem kenasti kirjas ka, aga ma olen tuntud eksija. Teater ei olnud väljastpoolt suurem asi, tavaline maja, ainult uks oli vägev punasest pöögist ja viinamarjakobaratest kaunistustega. Uks avanes mu ees hääletult, ilma et oleksin linki vajutanud. Juba sisse astudes tundsin mingit erilist meeleolutõstvat lillelõhna, härrasmehed aitasid garderoobis mu mantli seljast. Teater ootas mind, mõtlesin isekeskis. Puuderdasin pisut nina ja vaatasin teatris ringi. Vaatasin neid inimesi, kes teatrisse tulid ja need inimesed vaatasid mind. Võõrad näod kõik, pisut ehk kahvatud. Pidulikult riides, aga kuidagi hallilt. Mustad kleidid, valged sallid. Ma ei mäletanud, et kutsel oleks dress code olnud, seetõttu olin pannud helesinise litritega jaki ja valge seeliku. Hakkasin ringi vaatama. Kõik oligi must- valge, natuke halle toone oli ainult inimeste riietuses ja kristalllühtrite valguses tekkivatel varjudel. Leidsin seina, kus olid näitlejate fotod. Ja mu suu vajus üllatusest lahti. Ükski neist, kes seal seinal rippusid, ei olnud enam elavate kirjas, aga nad olid oma eluajal olnud legendid. Vaatasin ehmunult ringi, inimesed jalutasid rahulikult veel fuajees. Mitte kellelgi neist ei olnud varju...
Sain aru, mis teatrisse mind oli kutsutud. Teatro de la Muerte. Surmateater. Ma ei teadnud, kas sellest teatrist elavana lahkutakse, aga sundisin end rahulikuks. Kui mulle juba kord on antud võimalus vaadata maailma kõige paremate näitlejate mängu, siis ei ole vahet, kas pärast seda tuleb veel etendusi. Ja ma istusin saali. Eesriie avanes.
II
See oli etendus, mis kestis 40 aastat ja sellel oli 40 vaatust. Ja see rääkis minevikust, ja kaduvatest mälestustest. See rääkis õpetajatest ja õpilastest. See rääkis vaimu puudutusest ja jumaliku alge leidmisest. See rääkis unistamisest ja unistuste täitumisest. Ja see rääkis ka mõttetult pikkadest pausidest ja kulutatud ajast. Iga vaatus kestis aasta ja igas päevas olid üles leitud parimad stseenid ja neid esitasid staarid. "Lavastajal on ikka kõvasti huumorisoont," mõtlesin, "no ja kust sellised koomikud rollidesse leiti?" Osa vaatusi olid ikka homeeriliselt naljakad. Sai ikka pisarateni naerda. Oli ka mõni tõsisem lugu ja ei puudunud ka tragöödiaelemendid. Mõni vaatus ajas silma märjaks, mõni jälle raputas nii läbi, et pidin vaheajal pitsi konjakit tegema. Huvitav, et see teater ei väsitanud üldse, ei ajanud magama, ei vajunud pingelt ära, ei valgunud laiali, muusika ei häirinud, kostüümid olid andekad ja näitlejad muidugi, vapustavad ja lavaline liikumine läbimõeldud ja detailideni komponeeritud.
Kui 39 vaatust oli läbi vaadatud, tuldi vaheajal minu juurde. Öeldi, et see teater suletakse ja rohkem selles teatris vaatusi ei tule. Valgetes kinnastes frakkiriietatud mees ulatas mulle valge sädeleva ümbriku. See oli kutse. Tänasin ja avasin kutse.
Lp.
Olete palutud meie teatri esietendusele,
Etendus algab kohe kui te kohale jõuate.
aadress ...
Austusega
Teatro de la Vida
Et siis eluteater. Ja mis veel kõige huvitavam - seal oli ka kirjas, et ma olen välja valitud järgmise osa dramatiseeringu kirjutajaks. Mulle on kirjutamine alati meeldinud, seega kuulsin end miskipärast jah ütlemas. Ja siin ma siis olen ja püüan kuidagi kindlat süžeeliini arendada. Sest eluteatri uks on pärani lahti ja me ei tea millal lõpeb vaatus või millal tuleb vaheaeg. Kavalehti ei ole, kindlat truppi ka mitte. Kõik on juhuslik ja kõikjal on kaos. Eesriie tõuseb ja langeb, lambid välguvad, prožektorid kustuvad siis kui keegi nupule vajutab ja stseenid muutuvad sekundipealt ühest žanrist teise. Lõbus ju. Naudime seda kõike!
Aga miks siis ikkagi iga jumala päev näeme nii tohutut vaeva selleks, et tekitada mingisugunegi korrapära?
Tõesti, käisin ükspäev teatris, kus ma kunagi varem polnud käinud. Kutse tuli lihtsalt postkasti, et olete oodatud esietendusele, ja aadress mida polnud kuulnud. Seetõttu oli esmalt tükk tegemist selle ülesleidmisega. Pikki tänavaid ja kõrvaltänavaid ekslesin, kuni leidsin ühe kõrvaltänava ja ühe kangialuse, kust tuli läbi minna et jõuda majani. Kutsel oli skeem kenasti kirjas ka, aga ma olen tuntud eksija. Teater ei olnud väljastpoolt suurem asi, tavaline maja, ainult uks oli vägev punasest pöögist ja viinamarjakobaratest kaunistustega. Uks avanes mu ees hääletult, ilma et oleksin linki vajutanud. Juba sisse astudes tundsin mingit erilist meeleolutõstvat lillelõhna, härrasmehed aitasid garderoobis mu mantli seljast. Teater ootas mind, mõtlesin isekeskis. Puuderdasin pisut nina ja vaatasin teatris ringi. Vaatasin neid inimesi, kes teatrisse tulid ja need inimesed vaatasid mind. Võõrad näod kõik, pisut ehk kahvatud. Pidulikult riides, aga kuidagi hallilt. Mustad kleidid, valged sallid. Ma ei mäletanud, et kutsel oleks dress code olnud, seetõttu olin pannud helesinise litritega jaki ja valge seeliku. Hakkasin ringi vaatama. Kõik oligi must- valge, natuke halle toone oli ainult inimeste riietuses ja kristalllühtrite valguses tekkivatel varjudel. Leidsin seina, kus olid näitlejate fotod. Ja mu suu vajus üllatusest lahti. Ükski neist, kes seal seinal rippusid, ei olnud enam elavate kirjas, aga nad olid oma eluajal olnud legendid. Vaatasin ehmunult ringi, inimesed jalutasid rahulikult veel fuajees. Mitte kellelgi neist ei olnud varju...
Sain aru, mis teatrisse mind oli kutsutud. Teatro de la Muerte. Surmateater. Ma ei teadnud, kas sellest teatrist elavana lahkutakse, aga sundisin end rahulikuks. Kui mulle juba kord on antud võimalus vaadata maailma kõige paremate näitlejate mängu, siis ei ole vahet, kas pärast seda tuleb veel etendusi. Ja ma istusin saali. Eesriie avanes.
II
See oli etendus, mis kestis 40 aastat ja sellel oli 40 vaatust. Ja see rääkis minevikust, ja kaduvatest mälestustest. See rääkis õpetajatest ja õpilastest. See rääkis vaimu puudutusest ja jumaliku alge leidmisest. See rääkis unistamisest ja unistuste täitumisest. Ja see rääkis ka mõttetult pikkadest pausidest ja kulutatud ajast. Iga vaatus kestis aasta ja igas päevas olid üles leitud parimad stseenid ja neid esitasid staarid. "Lavastajal on ikka kõvasti huumorisoont," mõtlesin, "no ja kust sellised koomikud rollidesse leiti?" Osa vaatusi olid ikka homeeriliselt naljakad. Sai ikka pisarateni naerda. Oli ka mõni tõsisem lugu ja ei puudunud ka tragöödiaelemendid. Mõni vaatus ajas silma märjaks, mõni jälle raputas nii läbi, et pidin vaheajal pitsi konjakit tegema. Huvitav, et see teater ei väsitanud üldse, ei ajanud magama, ei vajunud pingelt ära, ei valgunud laiali, muusika ei häirinud, kostüümid olid andekad ja näitlejad muidugi, vapustavad ja lavaline liikumine läbimõeldud ja detailideni komponeeritud.
Kui 39 vaatust oli läbi vaadatud, tuldi vaheajal minu juurde. Öeldi, et see teater suletakse ja rohkem selles teatris vaatusi ei tule. Valgetes kinnastes frakkiriietatud mees ulatas mulle valge sädeleva ümbriku. See oli kutse. Tänasin ja avasin kutse.
Lp.
Olete palutud meie teatri esietendusele,
Etendus algab kohe kui te kohale jõuate.
aadress ...
Austusega
Teatro de la Vida
Et siis eluteater. Ja mis veel kõige huvitavam - seal oli ka kirjas, et ma olen välja valitud järgmise osa dramatiseeringu kirjutajaks. Mulle on kirjutamine alati meeldinud, seega kuulsin end miskipärast jah ütlemas. Ja siin ma siis olen ja püüan kuidagi kindlat süžeeliini arendada. Sest eluteatri uks on pärani lahti ja me ei tea millal lõpeb vaatus või millal tuleb vaheaeg. Kavalehti ei ole, kindlat truppi ka mitte. Kõik on juhuslik ja kõikjal on kaos. Eesriie tõuseb ja langeb, lambid välguvad, prožektorid kustuvad siis kui keegi nupule vajutab ja stseenid muutuvad sekundipealt ühest žanrist teise. Lõbus ju. Naudime seda kõike!
Aga miks siis ikkagi iga jumala päev näeme nii tohutut vaeva selleks, et tekitada mingisugunegi korrapära?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar