Käisin autorilaulude õhtul ja sain väga vastakad tundmused. Laval olid Tõnu Tepandi ja Priit Pedajas ja Margus Mikomägi. Kõik said sõna. Kõik said laulda. Ja ometi jäi midagi puudu ja midagi oli üle. Aga laulud olid väga mõnusad ja said hästi lauldud.
Kõik inimesed, kes kontserdile satuvad, ei ole neid laule lapsepõlves või veel enam teadlikus täiskasvanupõlves kuulnud. Need olid laulud, mis rääkisid meie isadega ja emadega, mõnede jaoks lausa vanaisade ja vanaemadega. Ja mõned üksikud, kes kasvasid neid kuuldes.
Mis see autorilaul on? Eks peamiselt ikka tekstid ja sõnumid, mis saavad väe läbi isikliku muusika, läbi iseenese ümina. Ei ole tegelikult tähtis, kas see ümin ka teistele talutav on. Neid laule võib alati laulda mõttekaaslaste ringis, mõnusalt tugitoolidesse kerra kerinud sõbrad ümber ja hinged kõlavad vähimagi pingutusega ühte. Las lennata mõtted ja kõlad, me teeme siin ja praegu seda maailma ja laulame nii, nagu hing annab ja hääl kannab.
Ja ometi, kui autorilauluga astutakse lavale, on oluline, et see on kuulatav. Publiku ja lavaolukorra olemasolu puhul hakkavad mängima kaasa taluvus, uudishimu, empaatia, subjektiivsus, kõnetatavus ja paljud muud tegurid, ning kõigepealt muidugi lugupidamine kuulaja vastu, keda ei tunta ja esitaja vastu, kelle vorm võib olla veider. Hakkab mängima ka kuulaja valmisolek. Kas sõnum jõuab kohale? Kas ta on valmis kuulama? Kas teda huvitab? Ja mis peaasi, publik tahab kuulata laule, mitte näiteid lauludest ja sellest mida ja kuidas vanasti lauldi. Laul on laul. Cantus est cantus. See viimane lause oli Tepandile. Pedajas ja Mikomägi pangu kõrvad kinni, nemad tulid olukorrast auga välja.
Ei kirjutakski rohkem sellest, kas mulle meeldis või ei meeldinud. See pole antud juhul isegi oluline. Need lood olid need, milles ma kasvasin, mida mängiti sünnipäevadel ja püüti järgi laulda. Need lood kandsid sõnumeid siis, kui mitte millestki ei olnud võimalik rääkida. Kas ma mäletan valesti, aga minu lapsepõlves loeti seltskondades ka rohkem luuletusi teineteisele. Ja ükskord, mäletan, 80ndate lõpupoole, Mustamäe trollis, luges Mauri Raus luuletust. See oli viha, selles oli kirge, surma ja roppu riimi. Aga ta oli aus ja siiras. See oli tema ümin ja võimalik, et ma olin ainus selles trollis, kes teadis, et ta on luuletaja. See luuletus trükiti ka hiljem luulekogusse, mis mõne aja pärast ilmus. Võimalik, et ta tegi selle hetk enne trolliastumist või kohapeal. Nii sündiski tol ajal luule ja lauludki. Ja jäid mällu. Teistmoodi, sest tol ajal oli müra vähem.
Vot sama aja mees on ka näiteks Tepandi. Laulis omamoodi, siis kui tahtis ja seal kus oli vaja. Isegi kurb on, et enam nagu polegi vaja. Isegi kurb on, et on vähe alles neid, keda ta oskab kõnetada. Isegi väga kurb on, et teda on tänasel päeval raske kuulata, sest vormid muutuvad ja meie nendega käsikäes, aga sõnum on ju imeline. See pole üldse kriitika, tegelikult olen tänulik, et ta tõi tagasi mulle mälestused ajast, kus kirjanike maja musta laega saalis peaaegu poolsalaja toimusid maailmamuutvad õhtud, mis ilmselt muutsid ka mind. Aga ma olen kärsitu ja kui mul mingi asi selgeks saab, siis see mind rohkem ei huvita. Seega võibolla on häda hoopis minus, kes ma väsisin laulvast revolutsioonist juba üsna selle kolmandal päeval või õigemini ööl. Sest kolmandaks päevaks tundus mulle kõik niigi selge, paatos hakkas tüütama ja hakkasin tegelema muude tol hetkel olulisemate asjadega.
Mõtlen veel selle peale, kui palju ilusaid lugusid teevad tänased noored ja millised pillimänguoskused neil on aga seda nagu eriti ei näidata autorilaulu pähe? Sest kui 70-80-ndatel oli autorilaul selline karvaste hipide ja kitarritinistajate pärusmaa, siis praegu on pilt tunduvalt kirjum. Unistan vaid, et saaksin sagedamini kuulata neid, kel oleks jutustada tänast lugu, tänaseid tundeid, tänast ängi ja üksindust, tänast rõõmu ja õnne. Jah, tegelikult ju vahel saab ka. Ja vahel nad mahuvad või eksivad ju isegi meelelahutusmaailma sisse ära. Võtame või Tätte, või siis Mari Kalkuni, või Bonzo või veel mitukümmend toredat muusikut, keda ei hakka praegu üles lugema. Aga rõõm on sellest, et ka täna on olemas värskeid ajastule omaseid tekste, mis tekitavad inimeste peas üminaid. Enno, Runnel, Talvik ja Masing aga tekitavad neid ilmselt veel kaua - kaua ja mitu põlvkonda edasi. Huvitav, kuidas tänased 20-30sed neid tekste laulaksid?
Paar näidet:
Kontekst, kuhu see laul oma kerges hullumeelsuses ehk sobis hästi.
Natuke Pedajast:
Mikomägist vaid üks näide:
(alates 1.minut)
Kõik inimesed, kes kontserdile satuvad, ei ole neid laule lapsepõlves või veel enam teadlikus täiskasvanupõlves kuulnud. Need olid laulud, mis rääkisid meie isadega ja emadega, mõnede jaoks lausa vanaisade ja vanaemadega. Ja mõned üksikud, kes kasvasid neid kuuldes.
Mis see autorilaul on? Eks peamiselt ikka tekstid ja sõnumid, mis saavad väe läbi isikliku muusika, läbi iseenese ümina. Ei ole tegelikult tähtis, kas see ümin ka teistele talutav on. Neid laule võib alati laulda mõttekaaslaste ringis, mõnusalt tugitoolidesse kerra kerinud sõbrad ümber ja hinged kõlavad vähimagi pingutusega ühte. Las lennata mõtted ja kõlad, me teeme siin ja praegu seda maailma ja laulame nii, nagu hing annab ja hääl kannab.
Ja ometi, kui autorilauluga astutakse lavale, on oluline, et see on kuulatav. Publiku ja lavaolukorra olemasolu puhul hakkavad mängima kaasa taluvus, uudishimu, empaatia, subjektiivsus, kõnetatavus ja paljud muud tegurid, ning kõigepealt muidugi lugupidamine kuulaja vastu, keda ei tunta ja esitaja vastu, kelle vorm võib olla veider. Hakkab mängima ka kuulaja valmisolek. Kas sõnum jõuab kohale? Kas ta on valmis kuulama? Kas teda huvitab? Ja mis peaasi, publik tahab kuulata laule, mitte näiteid lauludest ja sellest mida ja kuidas vanasti lauldi. Laul on laul. Cantus est cantus. See viimane lause oli Tepandile. Pedajas ja Mikomägi pangu kõrvad kinni, nemad tulid olukorrast auga välja.
Ei kirjutakski rohkem sellest, kas mulle meeldis või ei meeldinud. See pole antud juhul isegi oluline. Need lood olid need, milles ma kasvasin, mida mängiti sünnipäevadel ja püüti järgi laulda. Need lood kandsid sõnumeid siis, kui mitte millestki ei olnud võimalik rääkida. Kas ma mäletan valesti, aga minu lapsepõlves loeti seltskondades ka rohkem luuletusi teineteisele. Ja ükskord, mäletan, 80ndate lõpupoole, Mustamäe trollis, luges Mauri Raus luuletust. See oli viha, selles oli kirge, surma ja roppu riimi. Aga ta oli aus ja siiras. See oli tema ümin ja võimalik, et ma olin ainus selles trollis, kes teadis, et ta on luuletaja. See luuletus trükiti ka hiljem luulekogusse, mis mõne aja pärast ilmus. Võimalik, et ta tegi selle hetk enne trolliastumist või kohapeal. Nii sündiski tol ajal luule ja lauludki. Ja jäid mällu. Teistmoodi, sest tol ajal oli müra vähem.
Vot sama aja mees on ka näiteks Tepandi. Laulis omamoodi, siis kui tahtis ja seal kus oli vaja. Isegi kurb on, et enam nagu polegi vaja. Isegi kurb on, et on vähe alles neid, keda ta oskab kõnetada. Isegi väga kurb on, et teda on tänasel päeval raske kuulata, sest vormid muutuvad ja meie nendega käsikäes, aga sõnum on ju imeline. See pole üldse kriitika, tegelikult olen tänulik, et ta tõi tagasi mulle mälestused ajast, kus kirjanike maja musta laega saalis peaaegu poolsalaja toimusid maailmamuutvad õhtud, mis ilmselt muutsid ka mind. Aga ma olen kärsitu ja kui mul mingi asi selgeks saab, siis see mind rohkem ei huvita. Seega võibolla on häda hoopis minus, kes ma väsisin laulvast revolutsioonist juba üsna selle kolmandal päeval või õigemini ööl. Sest kolmandaks päevaks tundus mulle kõik niigi selge, paatos hakkas tüütama ja hakkasin tegelema muude tol hetkel olulisemate asjadega.
Mõtlen veel selle peale, kui palju ilusaid lugusid teevad tänased noored ja millised pillimänguoskused neil on aga seda nagu eriti ei näidata autorilaulu pähe? Sest kui 70-80-ndatel oli autorilaul selline karvaste hipide ja kitarritinistajate pärusmaa, siis praegu on pilt tunduvalt kirjum. Unistan vaid, et saaksin sagedamini kuulata neid, kel oleks jutustada tänast lugu, tänaseid tundeid, tänast ängi ja üksindust, tänast rõõmu ja õnne. Jah, tegelikult ju vahel saab ka. Ja vahel nad mahuvad või eksivad ju isegi meelelahutusmaailma sisse ära. Võtame või Tätte, või siis Mari Kalkuni, või Bonzo või veel mitukümmend toredat muusikut, keda ei hakka praegu üles lugema. Aga rõõm on sellest, et ka täna on olemas värskeid ajastule omaseid tekste, mis tekitavad inimeste peas üminaid. Enno, Runnel, Talvik ja Masing aga tekitavad neid ilmselt veel kaua - kaua ja mitu põlvkonda edasi. Huvitav, kuidas tänased 20-30sed neid tekste laulaksid?
Paar näidet:
Kontekst, kuhu see laul oma kerges hullumeelsuses ehk sobis hästi.
Natuke Pedajast:
Mikomägist vaid üks näide:
(alates 1.minut)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar