Maslow vajaduste püramiid

Olime mitu head aastat koos elanud, kui mees läks esimest korda keldrisse. Jäi sinna üpris pikaks ajaks ja kui tagasi koju tuli, ei öelnud midagi. Nohistas omaette, sõi kõhu täis ja läks magama. Tundsin, nagu oleksin mina midagi valesti teinud või öelnud, aga me ei osanud rääkida. Õigemini ei osanud üksteisest aru saada. Õigemini, ma küll püüdsin küsida, aga tema vaid rehmas käega ja tegi muud juttu. Sellist igapäevast, argist.
Tuli ka järgmine keldrisseminek ja järgmine. Ootasin toas alati rahulikult arvates, et ta vajab isiklikku ruumi ja vabadust. Aga lõpuks oli ta rohkem keldris kui toas. Siis võtsin oma asjad ja kolisin katusele. Tuli välja, et hoopis mina vajasin isiklikku ruumi ja vabadust. Maailma katusel.
Kuidaspidi see nüüd oligi- parem ikka tuvi katusel kui varblane pihus?

PS. kõik tegelased on väljamõeldud. Head naistepäeva!