neljapäev, 3. märts 2011

väga piinlik lugu

ehk kuidas ma naabrite kardulad pihta panin.
Kuna jõudsin lastehoidmise juurde pisut hiljem kui oleks pidanud, jäi mul väga oluline instruktaaž saamata. Teisel päeval siis, kui tundus, et peaksin minema keldrisse kartulate järele, seletas Kusti nii nagu oskas, kust võtmeid leida ja moose ja kartuleid, siis läksingi keldrisse. Leidsin oma arvates kartulikoti ja vedasin pool pangetäit ka üles. ei teadnud, kust käivad tuled, seetõttu ei olnud ka näha suurt midagi. Taskulambike aitas, leidsin ümarad asjad. Toas selgus- peedid. Läksin uuesti, viisin peedid tagasi. Leidsin kartulikoti, avasin selle ja vinnasin pool pangetäit üles. ok. Saime söödud. Tegin veel Katiga netis nalja, et tassisin naabri keldri tühjaks. Oma arust tegin head nalja. Täna siis läksin moosi järgi ja vaatasin, et sildid on kuidagi kohmakad. Ja kartulikott oli teise kohta tõstetud. Moosi ei võtnud. Tuulasin keldris veel ja leidsin lõpuks Kati keldri. Seal oli ka kartuleid. Ja moosi, kuhu oli Kati mustsõstar peale kirjutatud. Oh sa vana... Nüüd ei teagi, mida teha, kas viia koos asaleapotiga tagasi pool korvitäit kartulinässe või jätta ümbrikusse vabanduskiri, et sorri, siin oli üks johmakas lapsehoidja kes laste jutu järgi õiget keldrit üles ei leidnud või siis jätta kartulikoti külge väike ümbrik pisukese summaga ja sama kiri tuhande miljoni vabandusega.
Piinlik lugu igatahes. Usu veel neid lapsi, kes seletavad, kus kelder on. Võti igatahes töötas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar