Oli üks puhkepäev ja kotkas lendas pesast välja. Läks teisi laululinde kuulama, et kas räägivad juba kevadest ja ärkamisaast. Ega kotkas muidugi ise mingi suur laululind ei ole, aga mingi vaikse jorina ta ikka rinnast välja laseb kui omaette männiladvas maailma peale vaatab. Need on hellad hetked. Laululinnud laulsid igaüks ise asjast, kes eelmisest suvest, kes esivanemate mälestusest, kes lihtsalt rõkkas rõõmust. Aga kuulutust ei olnud, ootust ei kostnud nende laulus ja lootus - see sai sündida ainult kuulaja südames. Ja eks ta sündis ka omal tasasel moel.
Maailmamuusika festival "MaajaIlm", mis on oma 10-aastase tegutsemisega jõudnud pikkade traditsioonidega festivalide hulka, alustas kunagi võimsa publikumagnetina kesk Tartu linna ja tõi kokku rahvast mitmest Eesti nurgast. Paljud janunesid toona selle müstilise ja põneva järele - tollal nii uudne ja värske - vanade traditsioonide segunemine uue aja rütmidega, julgus ja vaimustus ületada piire ja kompida tundmatut. Meil omal oli sellist muusikat tookord vähe ja välismaa nimed tundusid tegevat seda õiget asja, sellist, mida me ise veel ei osanud. Tänaseks on festival muutunud üheks peoks teiste paljude hulgas, etnojazzi, folkfusionit ja muid stiile klopib sisse mitmest kanalist ja kõik see on kättesaadav ka ilma kodust lahkumata. Ehk see nn. world music- on muutunud osaks mainstream'iks, mille live - esitus ei ole Eestis enam teema. (hmm- kolm võõrsõna ühes lauses, tõlgime siis:) Maailmamuusika on eestlase teadvuses jõudnud peavoolu ja selle elav esitus ei ole haruldus, mida andunud huvilised iga hinna eest kuulaksid. Seda enam tegi MaajaIlmal rõõmu oma esinejate põnev ja värviküllane tase. Loomulikult ei taha vähendada sellega kuidagi vapustavalt lustaka ja leidliku norra hallingtantsumeistrite Frikari üdini meisterlikkusest läbipõimitud andekat Piimapütishow'd. Frikar sooritas mängleva kergusega kaelamurdvaid tantsusamme, nii et minusugune nõrga närvikavaga inimene tõsiselt hirmu tundis. See hirm natuke takistas mul kogu etendust piisava kaasaelamisega jälgimast. Samal põhjusel ei suuda ma ju ka tsirkuses käia. Tahan näha inimesi jalgadega maa peal, mitte õhus nööril elu ja surmaga mängimas. Aga iseenesest kui võtta seda, kuidas hallingtants tänu Frikarile on jõudnud enamikele mandritele maailmas, siis tuleb muidugi müts maha võtta. Kuna võiks selle tuntuseni jõuda meie oma tantsu ekspordiartikkel labajalavalss? Ma ei räägi Kaera-Jaanist, sõbrad, mind ajab oksele see mõte Kaera-Jaan Euroopasse viia. See on sama hea kui viia Euroopasse tants "Kivikasukas" või "Harakas", mis iseenesest on meeste lollitamised lõbusal kõrtsiõhtul või üksteise proovilepanekud.
See, mis on meile üdini oma, paljusid improviseerimisvõimalusi pakkuv ja maailmaruumi korrastava iseloomu ja toimega on üksnes ja ainult labajalg. Ja siin ma jään enesele vankumatult kindlaks. Ärge määrige mulle pähe mingit pool-lollakat kaerajaani, see pole tants, mida saaks öö läbi tantsida.
Nõnda siis. Mis ma oskan kosta, esimene kontsert ei oleks üldse pidanud olema kontsert. Jaak Tuksam - Andre Maaker- Krista "Citra" Joonas. See oleks võinud olla mõnus jämm inimeste keskel. Sest kui muusika on meditatiivse iseloomuga, siis sõidab katus ära ka muusikutel enestel ja neid publiku ja tänapäevase tehnikaga suhestada ja tagasi lavale maandada on keeruline. Laval olnud energia ei jõudnud saali, olgugi et laval oli seda mehemoodi. Naeratati muusikaliselt üksteisele ja nauditi. Oleks tahtnud seal kõrval olla ja osa saada. Publikus jäi kõik see väga kaugeks, teksti ei kostnud. Võibolla olekski minu nägemus heast kontserdist see üks ja ainukordne öö, kus lugusid ei ole ette kokku lepitud, seadeid ei ole tehtud ja hinged rändavad koos pillide ja pillimeestega sinna, kuhu ise tahavad. Lustakalt, otsides, eksides ja ilma valu ja vaevata ning ilma kontserdisaali reegliteta. Olen olnud mõnel sellisel hetkel ja rännul kaasas ja need on igavesti minu omad pärlid mälestuste kaelakees. See on mingis mõttes nagu šamaanitrumm nõiale, mis aitab kanda läbi ilmade. Eks iga heli seljas saab kui vaja "ära käia".
Mis siis veel: parim asi kavas minu jaoks: Suurõ pilve! Kirjeldamatult äge kooslus, punk, rock, jazz ja regilaul. Celia Roose, Arvo Urb, Tuule Kann, Robert Jürjendal. Mõned lood on neil lausa tapvalt toredad, ühest küljest ürgsed ja teisest küljest ühe jalaga tulevikus. Telu tegemine näiteks. Laval on need muusikud veel kümme korda ägedamad kui plaadil, sest laval kaob ikkagi stuudio steriilsus. Väikesed vead ja nihked teevad muusikalise protsessi ettearvamatuks ja ainulaadseks. Just nüüd ja praegu ja ainult sel korral. Ainult teie jaoks.
Ja siis sai mul selleks päevaks varutud elamustepang täis. Tore noortepunt "Nuumen" tegi head meelt mängulusti ja värskusega. Kui nende mängule lisandub kunagi ka traditsioonide tundmine, siis võib oodata, et neist saab asja. Keskkoolinoortelt ei ootagi veel süvitsi minekut folkloori sisse, aga no lugude nimesid võiks ikka mäletada, mida mängitakse.
Viimane müristaja - duo DuOud pani küll saali mürisema aga varjutas mürinaga selle, mis esivanematelt kaasa oli toodud. Minu piimapütis oli kütus otsas, mootor ei käivitunud. Peas veel ingellikud norra hallinguviisid segunemas telutegemise rütmidega jooksin välja oma mõtetele ruumi tegema. Kui muusika on nii vali ja tihe, et oma mõtteid ei kuule, siis kisub minu jaoks asi hapuks. Ja hapupiim pole mulle kunagi maitsenud. Ju ma siis ei olnud selle muusikalise kokteili sihtgrupp. Ja ega kõik asjad ei peagi otsast lõpuni meeldima. Igaüks nopib oma pärli. Selleks, et seda üles leida, peab aga palju merekarpe läbi vaatama.
Maailmamuusika festival "MaajaIlm", mis on oma 10-aastase tegutsemisega jõudnud pikkade traditsioonidega festivalide hulka, alustas kunagi võimsa publikumagnetina kesk Tartu linna ja tõi kokku rahvast mitmest Eesti nurgast. Paljud janunesid toona selle müstilise ja põneva järele - tollal nii uudne ja värske - vanade traditsioonide segunemine uue aja rütmidega, julgus ja vaimustus ületada piire ja kompida tundmatut. Meil omal oli sellist muusikat tookord vähe ja välismaa nimed tundusid tegevat seda õiget asja, sellist, mida me ise veel ei osanud. Tänaseks on festival muutunud üheks peoks teiste paljude hulgas, etnojazzi, folkfusionit ja muid stiile klopib sisse mitmest kanalist ja kõik see on kättesaadav ka ilma kodust lahkumata. Ehk see nn. world music- on muutunud osaks mainstream'iks, mille live - esitus ei ole Eestis enam teema. (hmm- kolm võõrsõna ühes lauses, tõlgime siis:) Maailmamuusika on eestlase teadvuses jõudnud peavoolu ja selle elav esitus ei ole haruldus, mida andunud huvilised iga hinna eest kuulaksid. Seda enam tegi MaajaIlmal rõõmu oma esinejate põnev ja värviküllane tase. Loomulikult ei taha vähendada sellega kuidagi vapustavalt lustaka ja leidliku norra hallingtantsumeistrite Frikari üdini meisterlikkusest läbipõimitud andekat Piimapütishow'd. Frikar sooritas mängleva kergusega kaelamurdvaid tantsusamme, nii et minusugune nõrga närvikavaga inimene tõsiselt hirmu tundis. See hirm natuke takistas mul kogu etendust piisava kaasaelamisega jälgimast. Samal põhjusel ei suuda ma ju ka tsirkuses käia. Tahan näha inimesi jalgadega maa peal, mitte õhus nööril elu ja surmaga mängimas. Aga iseenesest kui võtta seda, kuidas hallingtants tänu Frikarile on jõudnud enamikele mandritele maailmas, siis tuleb muidugi müts maha võtta. Kuna võiks selle tuntuseni jõuda meie oma tantsu ekspordiartikkel labajalavalss? Ma ei räägi Kaera-Jaanist, sõbrad, mind ajab oksele see mõte Kaera-Jaan Euroopasse viia. See on sama hea kui viia Euroopasse tants "Kivikasukas" või "Harakas", mis iseenesest on meeste lollitamised lõbusal kõrtsiõhtul või üksteise proovilepanekud.
See, mis on meile üdini oma, paljusid improviseerimisvõimalusi pakkuv ja maailmaruumi korrastava iseloomu ja toimega on üksnes ja ainult labajalg. Ja siin ma jään enesele vankumatult kindlaks. Ärge määrige mulle pähe mingit pool-lollakat kaerajaani, see pole tants, mida saaks öö läbi tantsida.
Nõnda siis. Mis ma oskan kosta, esimene kontsert ei oleks üldse pidanud olema kontsert. Jaak Tuksam - Andre Maaker- Krista "Citra" Joonas. See oleks võinud olla mõnus jämm inimeste keskel. Sest kui muusika on meditatiivse iseloomuga, siis sõidab katus ära ka muusikutel enestel ja neid publiku ja tänapäevase tehnikaga suhestada ja tagasi lavale maandada on keeruline. Laval olnud energia ei jõudnud saali, olgugi et laval oli seda mehemoodi. Naeratati muusikaliselt üksteisele ja nauditi. Oleks tahtnud seal kõrval olla ja osa saada. Publikus jäi kõik see väga kaugeks, teksti ei kostnud. Võibolla olekski minu nägemus heast kontserdist see üks ja ainukordne öö, kus lugusid ei ole ette kokku lepitud, seadeid ei ole tehtud ja hinged rändavad koos pillide ja pillimeestega sinna, kuhu ise tahavad. Lustakalt, otsides, eksides ja ilma valu ja vaevata ning ilma kontserdisaali reegliteta. Olen olnud mõnel sellisel hetkel ja rännul kaasas ja need on igavesti minu omad pärlid mälestuste kaelakees. See on mingis mõttes nagu šamaanitrumm nõiale, mis aitab kanda läbi ilmade. Eks iga heli seljas saab kui vaja "ära käia".
Mis siis veel: parim asi kavas minu jaoks: Suurõ pilve! Kirjeldamatult äge kooslus, punk, rock, jazz ja regilaul. Celia Roose, Arvo Urb, Tuule Kann, Robert Jürjendal. Mõned lood on neil lausa tapvalt toredad, ühest küljest ürgsed ja teisest küljest ühe jalaga tulevikus. Telu tegemine näiteks. Laval on need muusikud veel kümme korda ägedamad kui plaadil, sest laval kaob ikkagi stuudio steriilsus. Väikesed vead ja nihked teevad muusikalise protsessi ettearvamatuks ja ainulaadseks. Just nüüd ja praegu ja ainult sel korral. Ainult teie jaoks.
Ja siis sai mul selleks päevaks varutud elamustepang täis. Tore noortepunt "Nuumen" tegi head meelt mängulusti ja värskusega. Kui nende mängule lisandub kunagi ka traditsioonide tundmine, siis võib oodata, et neist saab asja. Keskkoolinoortelt ei ootagi veel süvitsi minekut folkloori sisse, aga no lugude nimesid võiks ikka mäletada, mida mängitakse.
Viimane müristaja - duo DuOud pani küll saali mürisema aga varjutas mürinaga selle, mis esivanematelt kaasa oli toodud. Minu piimapütis oli kütus otsas, mootor ei käivitunud. Peas veel ingellikud norra hallinguviisid segunemas telutegemise rütmidega jooksin välja oma mõtetele ruumi tegema. Kui muusika on nii vali ja tihe, et oma mõtteid ei kuule, siis kisub minu jaoks asi hapuks. Ja hapupiim pole mulle kunagi maitsenud. Ju ma siis ei olnud selle muusikalise kokteili sihtgrupp. Ja ega kõik asjad ei peagi otsast lõpuni meeldima. Igaüks nopib oma pärli. Selleks, et seda üles leida, peab aga palju merekarpe läbi vaatama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar