Jah, sellise lausega võtaks kokku Tallinn Music Weekil toimunud ülevaatliku folgikava Rotermanni keskuses.
Ainukesed esinejad, keda iseendaks jäämise eest kiita tahaks on Knihv, Mari Pokinen ja Viljandi Guitar Trio. Ülejäänud ilu (ja lõppkokkuvõttes ka minu aeg) läks kehva heli tõttu kaotsi ja uppus üldisesse mürafooni. Show'd ei tekkinud ja igav oli. Vaja oleks ideid! Uut repertuaari! Unustage need äraleierdatud Collage ja Hellero ja Leigarite laulud, unustage need lihtsad lahendused. Veelkord ideid! Kui lavalolekuks antakse aega 40 minutit, miks siis energiat mitte välja näidata? Nii lühikese ajaga ei jõua ju higisekski minna. Lavale on tuldud ju selleks, et jagada inimestega seda muusikat, mille tegemisse usutakse. Ja selleks, et panna ka kõik teised uskuma, et see mida teeme, on õige ja hea.
Show must go on, aga ilmselt toimub see kusagil mujal ja teisel ajahetkel. Parimad hetked olid ausalt öeldes unplugged vahepalad koridoris.
Olin kohal, sest tahtsin kuulata, mida teeb mu vana lemmik Mälutagune. Tegid küll, aga pidin meelde tuletama, kuidas plaadi peal lood kõlasid. Selles saalis ei kuulnud ma kannelt, flööti ja viiulit ka mitte eriti. Ja see ei olnud küll bändi viga. Ja mina ei usu, et mu kõrvakuulmine nii kehv on. Tahtsin ju kuulda, pingutasin kõigest väest. Aga kuulmata ta jäi. Ilmselt jäi kuulmata ka paljudel kohaletulnud šeffidel ja festivalimanageridel, kes väsimusest juba peale keskööd hotellidesse tagasi komberdasid. Kurb küll.
Ainukesed esinejad, keda iseendaks jäämise eest kiita tahaks on Knihv, Mari Pokinen ja Viljandi Guitar Trio. Ülejäänud ilu (ja lõppkokkuvõttes ka minu aeg) läks kehva heli tõttu kaotsi ja uppus üldisesse mürafooni. Show'd ei tekkinud ja igav oli. Vaja oleks ideid! Uut repertuaari! Unustage need äraleierdatud Collage ja Hellero ja Leigarite laulud, unustage need lihtsad lahendused. Veelkord ideid! Kui lavalolekuks antakse aega 40 minutit, miks siis energiat mitte välja näidata? Nii lühikese ajaga ei jõua ju higisekski minna. Lavale on tuldud ju selleks, et jagada inimestega seda muusikat, mille tegemisse usutakse. Ja selleks, et panna ka kõik teised uskuma, et see mida teeme, on õige ja hea.
Show must go on, aga ilmselt toimub see kusagil mujal ja teisel ajahetkel. Parimad hetked olid ausalt öeldes unplugged vahepalad koridoris.
Olin kohal, sest tahtsin kuulata, mida teeb mu vana lemmik Mälutagune. Tegid küll, aga pidin meelde tuletama, kuidas plaadi peal lood kõlasid. Selles saalis ei kuulnud ma kannelt, flööti ja viiulit ka mitte eriti. Ja see ei olnud küll bändi viga. Ja mina ei usu, et mu kõrvakuulmine nii kehv on. Tahtsin ju kuulda, pingutasin kõigest väest. Aga kuulmata ta jäi. Ilmselt jäi kuulmata ka paljudel kohaletulnud šeffidel ja festivalimanageridel, kes väsimusest juba peale keskööd hotellidesse tagasi komberdasid. Kurb küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar