Enne kui hakkan jutustama seda lugu, tahan ma öelda, et see on väga kurb lugu. See on nii kurb, et alati kui olen selle ära rääkinud, kaotan justkui osakese iseendast selle kurbuse sisse. Aga kui see osake kaob, jääb alles tühi koht ja loodus tühja kohta ei salli. Kohemaid hakkab see tühjus täituma millegagi, mis on enamat kurbusest, mis on tugevam kui tühjus. See on lootus. Seega loodan, et täna, sel hetkel kui see lugu saab räägitud, on meil kõigil olemas pisut rohkem lootust kui kurbust. Ja kellelegi ei jää tühja kohta. See ongi jutuvestmise algus ja jutuvestja soov. Täita meie tühjad südamed lootusega, anda meie hingele jõudu ja kasvada ka ise sellest rääkimisest. Ja ma loodan, et te räägite selle loo ka teistele, sest kes teab, ehk on keegi veel maailmas, kes vajab killukest lootust ühe väga tühja koha asemele. See lugu ei ole muinasjutt, kõik, millest ma pajatan, on juhtunud päriselt. Meie endiga, siin ja praegu.
See lugu sai alguse sellest, et ei olnudki enam midagi, ei olnud lugu. Oli ainult loo lõpp. Kõik oli otsa lõppenud, oli ainult tühjus ja kõik mõtlesid sellest, kuidas see lõppes. Ei mõelnud sellest, kuidas lugu algas, kuhu ta arenes ja kuhu ta välja jõudis. Ei mõelnud sellest, mida see lugu õpetas ja kuidas selle looga võiks edasi minna. Kõigile jõudis pärale ainult lõpp. Oli vaikusehetk. Oli päev, mil tuultejumalad jäid vait ja maa-ema hingas sügavalt välja. Ja enne kui ta üldse mõtles sissehingamise peale, oli vaikus. Keegi ei teadnud, kas ta kavatseb veel hingata, kas tuuled hakkavad uuesti puhuma või kas üldse on mingit elu pärast seda kui on vaikus. Kas kunagi pärast seda lõppu sünnivad veel mingid helid ja kas maa-ema kavatseb teha veel ühe hingetõmbe. Keegi ei teadnud ega mõelnudki selle peale. Kõik mõtlesid ainult sellest lõpust. Ja olid kurvad, aga samas ka ükskõiksed. Sest kui juba niikuinii on lõpp, milleks siis mõelda üldse, kas pärast seda on veel midagi ja mida oma kaotatud hetkedega peale hakata.
Vaikisid kõik helid ja maailm justkui peatus. Trammidel sulgusid uksed, valgusfoorides olid punased tuled ja liftid jäid seisma. Lehmad karjamaal unustasid söömise ja mäletsemise. Kaks poissi, kes olid hetk tagasi vibu pärast kakelnud, jätsid kakluse ja jõllitasid taevasse ja vaikisid. Kaks armastajat, kes just olid kokku saanud, ja olid valmis just ütlema neid maailma kõige ilusamaid sõnu, jäid ka vait. Kõlab veidralt, aga see vaikus oli nii kõrvulukustav. Mitte midagi ei olnud kuulda, ent samas oli kõik kuulda. Ja inimesed hakkasid kuulatama, et ehk siiski on veel mingi hääl, ehk on keegi maailmas, kes ei ole veel aru saanud, et see ongi kõik. Müra ei olnud, oli vaikus ja äkitselt kuulsid kõik oma mõtteid. Need mõtted ei olnud teab mis keerulised ja sügavad, ent varem, linnamüras ja igapäevastes tegemistes - toimetamistes ei olnud nad oma mõtetest isegi teadlikud olnud.
Näiteks see lehmakari, kes mäletsemise järgi jättis, mõtlesid sellele, et kui nüüd ongi kõik otsas, siis mis saab sellest piimast, mis nende udarates pakitseb. Kas keegi üldse kunagi tuleb seda lüpsma? Ja need kaks kaklemise katkestanud poissi mõtlesid, et tegelikult oleks tore kui neil oleks mõlemal oma vibu ja nad võiksid hoopis koos mängida ja märki lasta. Ja need kaks armastajat jõudsid mõelda oma pea sees lõpuni selle lause, mida nad olid tahtnud öelda ja suutsid ka läbi mõelda oma unistuse. Aga selles kõrvulukustavas vaikuses kuulsid kaks unistust üksteist ja sai selgeks, et need olid kaks täiesti erinevat unistust ja neil ei olnud mitte midagi ühist. Sellel hetkel kuulsid kõik üksteise peas olevaid unistusi. Üha selgemalt saadi aru ja hakkas kohale jõudma teadmine, et keegi ei ole oma unistustes üksi. Saadi teada, et kusagil maailmas on ikka keegi, kellel on veel samamoodi unistus. Aga kuna kõik mõtlesid lõpust, siis ei olnud sellest mingit kasu. Sest mis kasu on teadmisest, et sa pole maailmas üksi kui maailm on just otsa lõppenud ja ühtegi lugu enam ei tule.
Sel hetkel hingas maa-ema uuesti sisse. Ja välja. Ka maa-ema oli sellest hetkest õppinud. Sest kui ta välja hingas, siis hingas ta inimeste peale jutuvestmise vaimu. Ja kõik, kes seda sisse hingasid, hakkasid oma unistustest rääkima. Nad hakkasid rääkima ka neist asjadest, mis nendega oli juhtunud, ja ka neist, mida ei olnud kunagi juhtunud, aga oleks võinud. Ja neist asjadest, mille juhtumist oleks ehk soovinud. Ja nõnda, uute lugudega, sai lõpust algus. Ja maailm loodi uuesti. Lugudega, mida räägiti. Ja lugudega, mida kuulati. Samuti nendega, mida sai lastele ja lastelastele edasi rääkida.
Ja selle kõige peale tahangi öelda, et lootus, mis meid täidab, sünnib vaikusest, sellest hetkest, kui maa-ema hingab välja ja enne seda kui ta hingab uuesti sisse. Kui sel hetkel kuulatada oskame, võime olla osakene sellest maailmaloost, kus me ei ole kunagi üksi. Ärgem mõelgem niiväga selle lõpu peale. Kurbus kaob ju tühjusesse. Ja kui uuesti sisse hingame, on uus päev ja algab uus lugu. Ja lugu jääb ju alles.
Nagu üks tark kord ütles- maailma luuakse lugudega ja juhitakse juttudega. Loome enesele need vaikusehetked, et kuulata ja siis kõnelda.
See lugu sai alguse sellest, et ei olnudki enam midagi, ei olnud lugu. Oli ainult loo lõpp. Kõik oli otsa lõppenud, oli ainult tühjus ja kõik mõtlesid sellest, kuidas see lõppes. Ei mõelnud sellest, kuidas lugu algas, kuhu ta arenes ja kuhu ta välja jõudis. Ei mõelnud sellest, mida see lugu õpetas ja kuidas selle looga võiks edasi minna. Kõigile jõudis pärale ainult lõpp. Oli vaikusehetk. Oli päev, mil tuultejumalad jäid vait ja maa-ema hingas sügavalt välja. Ja enne kui ta üldse mõtles sissehingamise peale, oli vaikus. Keegi ei teadnud, kas ta kavatseb veel hingata, kas tuuled hakkavad uuesti puhuma või kas üldse on mingit elu pärast seda kui on vaikus. Kas kunagi pärast seda lõppu sünnivad veel mingid helid ja kas maa-ema kavatseb teha veel ühe hingetõmbe. Keegi ei teadnud ega mõelnudki selle peale. Kõik mõtlesid ainult sellest lõpust. Ja olid kurvad, aga samas ka ükskõiksed. Sest kui juba niikuinii on lõpp, milleks siis mõelda üldse, kas pärast seda on veel midagi ja mida oma kaotatud hetkedega peale hakata.
Vaikisid kõik helid ja maailm justkui peatus. Trammidel sulgusid uksed, valgusfoorides olid punased tuled ja liftid jäid seisma. Lehmad karjamaal unustasid söömise ja mäletsemise. Kaks poissi, kes olid hetk tagasi vibu pärast kakelnud, jätsid kakluse ja jõllitasid taevasse ja vaikisid. Kaks armastajat, kes just olid kokku saanud, ja olid valmis just ütlema neid maailma kõige ilusamaid sõnu, jäid ka vait. Kõlab veidralt, aga see vaikus oli nii kõrvulukustav. Mitte midagi ei olnud kuulda, ent samas oli kõik kuulda. Ja inimesed hakkasid kuulatama, et ehk siiski on veel mingi hääl, ehk on keegi maailmas, kes ei ole veel aru saanud, et see ongi kõik. Müra ei olnud, oli vaikus ja äkitselt kuulsid kõik oma mõtteid. Need mõtted ei olnud teab mis keerulised ja sügavad, ent varem, linnamüras ja igapäevastes tegemistes - toimetamistes ei olnud nad oma mõtetest isegi teadlikud olnud.
Näiteks see lehmakari, kes mäletsemise järgi jättis, mõtlesid sellele, et kui nüüd ongi kõik otsas, siis mis saab sellest piimast, mis nende udarates pakitseb. Kas keegi üldse kunagi tuleb seda lüpsma? Ja need kaks kaklemise katkestanud poissi mõtlesid, et tegelikult oleks tore kui neil oleks mõlemal oma vibu ja nad võiksid hoopis koos mängida ja märki lasta. Ja need kaks armastajat jõudsid mõelda oma pea sees lõpuni selle lause, mida nad olid tahtnud öelda ja suutsid ka läbi mõelda oma unistuse. Aga selles kõrvulukustavas vaikuses kuulsid kaks unistust üksteist ja sai selgeks, et need olid kaks täiesti erinevat unistust ja neil ei olnud mitte midagi ühist. Sellel hetkel kuulsid kõik üksteise peas olevaid unistusi. Üha selgemalt saadi aru ja hakkas kohale jõudma teadmine, et keegi ei ole oma unistustes üksi. Saadi teada, et kusagil maailmas on ikka keegi, kellel on veel samamoodi unistus. Aga kuna kõik mõtlesid lõpust, siis ei olnud sellest mingit kasu. Sest mis kasu on teadmisest, et sa pole maailmas üksi kui maailm on just otsa lõppenud ja ühtegi lugu enam ei tule.
Sel hetkel hingas maa-ema uuesti sisse. Ja välja. Ka maa-ema oli sellest hetkest õppinud. Sest kui ta välja hingas, siis hingas ta inimeste peale jutuvestmise vaimu. Ja kõik, kes seda sisse hingasid, hakkasid oma unistustest rääkima. Nad hakkasid rääkima ka neist asjadest, mis nendega oli juhtunud, ja ka neist, mida ei olnud kunagi juhtunud, aga oleks võinud. Ja neist asjadest, mille juhtumist oleks ehk soovinud. Ja nõnda, uute lugudega, sai lõpust algus. Ja maailm loodi uuesti. Lugudega, mida räägiti. Ja lugudega, mida kuulati. Samuti nendega, mida sai lastele ja lastelastele edasi rääkida.
Ja selle kõige peale tahangi öelda, et lootus, mis meid täidab, sünnib vaikusest, sellest hetkest, kui maa-ema hingab välja ja enne seda kui ta hingab uuesti sisse. Kui sel hetkel kuulatada oskame, võime olla osakene sellest maailmaloost, kus me ei ole kunagi üksi. Ärgem mõelgem niiväga selle lõpu peale. Kurbus kaob ju tühjusesse. Ja kui uuesti sisse hingame, on uus päev ja algab uus lugu. Ja lugu jääb ju alles.
Nagu üks tark kord ütles- maailma luuakse lugudega ja juhitakse juttudega. Loome enesele need vaikusehetked, et kuulata ja siis kõnelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar