Ülo 50

Eile õhtul sai üks tore eesti mees Ülo 50 täis. Sel puhul korraldasid Lauri ja Tarmo talle Aidas sünnipäevapeo. Oli aga üsna kurb, et Ülo ise tulemata jäi, kas vedas tervis alt, või tulid muud kiired asjatoimetused vahele. Igatahes pidu pidamata ei jäänud. Eks ikka sellepärast, et Ülo pakkus vabanduseks mitteilmumise pärast igaühele omal kulul veikse lõunaosariikide litsenseerimata terava, hansa noh. See pisike lauluõli lõi kõigi häälepaelad kenasti paralleelseks ja külalised laulsid rõõmsalt pillimeestele kaasa. Üks tore asi oli veel seal sünnipäeval. Keegi ei sundinud kilkavaid ja tantsivaid lapsi saalist välja. Õhk oli vahetu, lustlik ja pärast läks ikka tantsuks kah. Mõtlesin, et selle stiiliga kontserditel võiks isegi rahvamuusikavihkaja ennast hästi tunda. Nõksa veel saaks muidugi korraldusega vinti juurde keerata - rosoljele lisaks võiks ikka sülti ka olla ja "Sind tervitan" võiks ka laulda. Samuti võiks mõne keerulisema ja pikema laulu sõnad papre peale panna, saaks koju kingituseks ja päheõppimiseks viia.

Osa sõnu läks kaotsi, sest rahvas ei oska enam tasa tantsida, nii et kuuleb ka, mis lauldakse. Harjutud ikka mikrofonidega. Aga suurt tervikut see ei seganud. Oli selline rõõmus melu. Palju Õnne Ülo!
Kui su naine Manni peaks kevadel sünnipäeva pidama, siis too tema ka aita pidu pidama.