kolmapäev, 26. jaanuar 2011

muusikalemb

Üks muusikalemb käis kontserdil

Kärpimata artikli mis täna Sakalas ilmus jagan ka teiega.

Pärimusmuusika Talvegala läks heas Pulsti vaimus.


Pärimusmuusika tänavune talvegala ehk talivoor läks teele Juhan Suitsu piduliku ja nüansirohke sarvelooga ja andis teatepulga üle mehelikule lauluväele Lauri Õunapuu eestlaulmisel. Regilaulu omapärane rütm ja esitusviis ei ole tänasele inimesele lihtne kuulamine. Ümberütlemise ja viisi varieerimise mõnud ja murdetekstid nõuavad süvenemist nii eeslauljalt kui ka koorilt. Veelgi enam aga neilt, kes on end sättinud pelgalt kuulama. Eestlauljast sõltub palju, kas ta suudab oma laulmisega sõnumi kuuldavale tuua, või peab seda, millest ta laulab, ka lahti seletama. Tore, et mehed on kambritest välja lavalaudadele tulnud näitama, et meestel on lauluga oma rida ajada ja oma sõnum öelda. Ja nagu tolles lauluski kõlas- kes on laiska laulma, võtku pilli pingi pealta. Ja pillid seepeale ka välja võeti.

Ando Kiviberg lükkas voori hoogsalt lahti Pakri labajalavalsiga torupillil. Tuule Kanni polkalood Tartu-, Lääne- ja Kullamaalt 10-keelsel kandlel tekitasid aga juba tunde, et püüne peal mängib neid lugusid mitu muusikut. Rõuge kandi kaunis laulus„Omaksed ajavad ära“ oli aga väike Tuulepoolne üllatus ka sees- see noormees, kelle juurde neiu lõpuks selles laulus jõudis ja kes neidu ära ei ajanud, oli lisaks sõrmusele, aidale ja tarele valmis tüdrukule ka oma pilli andma ja pilliviisi veel pealekauba. Selles laulus läks tüdrukul tõesti hästi.

Sofia Joons on oma pilli- hiiu kandle - ise teinud ja selle kõla üle võib ta väga uhke olla. Vist küll esmakordselt sai näha hiiukandle mängijat, kes saab pilli mängides ka vabalt liikuda. Muuseumist võib leida ikka ainult istuvate hiiukandlemängijate fotosid. Kas tekib sellest uus traditsioon on veel vara öelda, eks iga pill peab mängijale ütlema, kuidas ta tahab mängitud saada. Ja Sofia pill on saanud hobusesabajõhvide asemel soolkeeled, mis on teinud sellest konkreetsest hiiu kandlest väga varjundirohke ja tantsuhuvilise. Nakatava ja tantsulemeelitava karakteriga on ka Tarmo Noormaa lõõtsamäng. Kohe kahju oli, et lood nii lühikeseks jäid, aga eks siis kui tantsijad ringis ümber pillimehe keerutavad, lendavad Tarmol ka lood niikaua kuni viimane paar väsib ja siis tuleb otsa veel mitu polkat või labajalga. Laval on alati natuke teine lugu.

Viiuldajad Karoliina Kreintaal ja Maarja Nuut on lõpuks ka kooslusele nime leidnud- Knihv pakub tõelist viiulirõõmu ja sünergiat. Nad on koosmängus Tõnu Tubli löökpillidega nauditavad ja energiast pulbitsevad ning avastavad kindlasti edaspidi igasuguseid uusi knihve ja vigureid. Näiteks võis aimata, et ühel vanal grammofonil hakkas korraks jaks otsa saama, aga siis said labajalad uue hoo sisse.
Pärimusmuusika talvevooris oli ilusaid üllatusi kuni viimase reeni. Meelika Hainsoo lauldud Siberi eestlastelt pärit lugu Tuule Kanni kandle saatel oli nii puhas ja siiras, et õhkasin kergendatult kui neiu viimaks oma seitse aastat sõjas olnud peigmehe ikkagi üles leidis.

Parmupildur Cätlin Jaago parmupillil kui soolopillil vajaks aga eraldi lugu, sest peatselt on ilmumas tema koostatud kogumik „Eesti parmupill“. Olgugi, et parmupilli on enamasti mängitud teiste pillide kõrval ja vahel ka lihtsalt rütmipillina, väärib see väike muusikariist palju suuremat tähelepanu. Eesti parmupill on ikka olnud viisimängimiseks mõeldud ja juba ka toimunud esimene tantsutuba, kus ainult parmupilli järgi tantsida sai.

Enne seda kui talvevoor korraks kõrtsi põikas ja Lauri Õunapuu ja Tarmo Noormaa lustakat ja rohkeid ovatsioone põhjustanud meestelaulu kuulda sai, istus ree peal kerge, õhuline ja nooruslikust mängulustist pakatav Gjangsta. Järgmisel reel kihutas nende järel torupillide ja parmupillide mürinal särtsakas ja lustlik RO:TORO. Mõlemad ansamblid teevad muusikat mõnusa ja hea tundega ja traditsioone silmas pidades. Kui mõned ansamblid aastatega vahel väsivad, siis RO:TORO puhul seda küll öelda ei saa, nemad maitsevad iga kord väga värskelt ja loomis- ja improviseerimisrõõm on nende muusikast ka kuulda.

Ega mul väga erilist usku Talvegalale minnes ei olnud, et ühest ülevaatlikust pärimusmuusikute väljanäitusest võiks head nahka saada, gala nimi ise on juba selline imelik. Tavaliselt kipuvad sellised kontserdid pealiskaudselt üle ratsutama nii laulikutest kui pillimeestest ja kokku tuleb üks suur puder ja kapsad ja õiget maitset suhu ei saagi. Aga ometigi, üllatus oli suurem kui oodata oskasin. Igale muusikule ja pillimehele ja ansamblile oli vooris tekitatud justkui oma ruum, mis lasi kõigi sära ka üksikuna väga hästi välja paista. Igaüks istus justkui oma ree peal ja selles terviklikus vooris oli olemas sellist uhket ja väärikat August Pulsti omaaegsete muuseumikontserdite hõngu, ainult et pillimehed ja laulikud ei olnud ammu unustatud ja avastamata rahvamuusikud nagu Pulsti ajal, vaid tuntud ja praegu tegutsevad, oma parimates aastates ning heade oskustega pärimusest jõudu ammutavad noored inimesed. Hea, et seda tänu Klassikaraadio salvestusele saab üle ilma kuulda ka mujal. Meil on nii palju häid pärimusmuusikuid ja ilusat muusikat, mille üle uhke olla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar