Kes teda kardab? Linnateater küll mitte. Kammersaali lavastus tõi näitlejad publikule nii lähedale, et kohati hakkas 50 cm kaugusel vihast näitleja Andrus Vaarikut nähes isegi hirm. Viimati plahvatab... Etendus oli pikk, aga tohutu pingega, et mitte öelda särises nagu küpsev liha grillitulel algusest lõpuni. Ja maitses lõpuks päris hästi. Mladen Kiselovi esimene töö Eestis, ja ka esimene, mida mu silmad nägid, vaataks veelgi. Epp Eespäev oli Martha rollis samuti vapustav. Meeldis ka George'i kuratlikkus. Teatritudeng Kristiina-Hortensia Port oli nii lavastuse kui ka rolli mõttes täiesti teisest ooperist, teisest loost ja mõjus ka sellisena. Teine põlvkond, kes ei mõista ja ei saa kunagi mõistma, mis mängud abielurahval koduseinte vahel käivad. Kui see oli taotluslik, siis see õnnestus. Mulle see õnnestumine ei istunud, võltsi oli liiga palju, võibolla ka kogenematust. Ma ei jäänud lõpuni uskuma, mida ta laval tegi. Küll aga uskusin Argo Aadlit. Teda nägin esimest korda üldse ja olen valmis veel vaatama.
Vahva oli ka Tallinnasse teatrisse ja tagasisõit. Mina olin vapper tinasõdur roolis, aga kaassõitjad L, T ja S ei lasknud mul hetkekski oma lõbusate lugudega uinuda. L. lugudest vanadest teatriaegadest ja gastrollidel käimisest võiks omaette raamatu kirjutada. Ja see et me Draamateatri ketiga ja poomiga kaitstud parklast tervena välja sõitsime oli omamoodi ime. Ralliässad, võiks öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar