Pühapäevahommiku kohvine mõnu on olla veel kolm minutit teki all ja kõlkuda täie teadvuse juures olles une ja pärismaailma väravatel, mängida veidi veel seda mängu, et ma veel ei pea mitte midagi tegema ja tegelikult on veel tervelt kolm minutit aega ülestõusmiseni. Ja siis Tirr! Kõmaki -kõmaki, äratuskell supipotis, kes ta õhtul küll sinna toppis? Nojah, tuleb tõusta. Aga ikkagi olen tänulik selle kolme minuti eest ja ka selle eest, et tohtisin ka täna uuesti ellu ärgata. Vahva! Päike, lumi, laulud! Saan täna seda kõike veel endasse hingata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar