autopiloot

Emalendurite elu Viljandis. Esimene nädal uues korteris oli päris meeleolukas. Iga päev sai kõvasti nalja, iseenda üle. Kuna mul polnud eriti aega olmeprobleemidega tegeleda ja Tallinnast oma kola ära kolida, siis jõudis teravalt kõrvade vahele, millega puutuvad kokku uut elu alustavad noored inimesed.
Jõudsin kahe kohvriga korterisse ja esimese tervitusena läks läbi esiku laepirn. Olgu, vannitoas vähemalt tuli oli ja nii nägin saapad jalast võtta. Seal oli ka konks kuhu mantel riputada. Toas pirni polnud, aga see eest oli mul kaasas paar küünalt ja külmkapituli, mis aitasid hommikul kohvrist tualetid välja valida. Nägu pestes oli paras kimbatus korraks, aga õnneks klosetitoru läikiv pind andis aimu sellest, et silme all polnud erilisi musti klounirõngaid. Autopeeglis vormistasin kerge meigi ja tööleminek võis rahulikult alata.
Laevakass Kutsu on samuti pardale roninud ja purjetab selles viie aknaga kajutis päris hubaselt. Iga õhtu tahab ta et ma natuke mängiksin, talle meeldib kuidas ta küüned vanal laudpõrandal klobisevad. Samuti püüab ta karvaseks kratsida vanu palgist uksepiitasid, seni õnneks tulemusteta. Täna öösel mängis ta ka kaotsi minu sõrmuse, kuulsin läbi une kuidas see põrandaid mööda kolises edasi-tagasi, aga olin liiga väsinud, et ärgata ja sellele lõpp teha. Hommikuks oli kadunud. Täiesti tühjast toast on seda suhteliselt lootusetu ka leida :) Ju siis viisid rotid ära. Otse kassi nina alt...

Tii tii tihane.
Eelmisel pühapäeval oli seto vanaema surma-aastapäev Värska kalmistul. Teenistus ja söömine ja osadus haua peal ja sugulased ja papp. Seoses kellakeerutamisega jäin kohelejõudmisega veidi hiljaks, aga see eest lendas kohe peale minu jõudmist haua kõrvale männi külge üks rasvatihane. Imekollane. Ja vaatas. Paar päeva hiljem oli sama tihane ka Ugala akna peal. Imelikul kombel ei näinud ükski toasistujatest teda. Jälle vaatas. Naeratasin ja lehvitasin mõttes. Tundus tuttav. Ja siis ta kadus, siuh, teispoolsusesse, sinna kust oli tulnudki. Tii tii tihane...

Eile sõitsin end oimetuks läbides liini Haapsalu-Sangaste-Viljandi. Haapsalust Valgamaale tundus üüratult pikk maa. Sangastes oli tolle Tveri oblasti Toropetsi kirikule mõeldud mälestustahvli pühitsemine. Tahvel sai Sangaste kirikusse hoiule, sest vene papid hakkasid selle vastu protestima. Oli ütlemata armas üritus. Ja ka väga huvitav ja hariv. Olin küll seda kõike seda juttu mitu korda kuulnud, aga ikkagi oli põnev. Eestlaste saatused Venemaa avarustes on minu jaoks endiselt väga huvitav teema. Ja identiteedi säilimine ja vajadus seda säilitada. Kogukonna eksisteerimine teise palju suurema sees. Iga kord kui kuulen, kuidas mõni viiendat põlve Venemaal elav eesti päritolu inimene endiselt rahuldavalt keelt räägib olen tohutult uhke selle sitke ja vapra rahva üle, kellele esiisade-emade keel on tähtsaim kõigest muust.
Aga küll on külm sügisesel aal Eestimaa kirikutes. Juba poole teenistuse ajal hambad plagisesid, aga kuna olin autoga, ei saanud ka sooja sisse enne kui sain Viljandis kuuma vanni ronida. Tagajärg: palavik.
Homme on tahaks vaadata, mida Ugala noortestuudio välja toob ja õhtul Maakad. Siis võin lugeda, et olen pooli Ugala kavas olevaid lavastusi näinud. Eelmisel nädalal vaatasin Pilooti ja mulle väga meeldis. Andri Luup lavastas koomilise ja kummalise loo näidisperekonnast, pilootprojektist.
Praegu just tundus et peaksin hakkama kirjutama lugu emalendurite elust. Kui arvuti korda saan kirjutan teise peatüki. Seniks panen autopiloodi peale.