Viimased kaks nädalat Moskvas. Naudin.
Ja tean et taevas on kuskil tähesadu, mis siia metropoli keskele ei paista. Peaksin 100 km linnast välja sõitma et kristallist taevakuplit näha. Seepärast soovin huupi aeg ajalt, ehk just sel hetkel kukkus täht ja mu soov läheb täide. Ja kui mitte siin, siis Eestis kindlasti praegu näeb pöörast tähesadu, nagu tol kuraditosina öösel Pirrupuusaares. See ei lähe mul meelest. See oli kõik lihtsalt ilus ja õige ja hää.
Tormi lubati juba kaks päeva tagasi- ootasin maru, mis puhastaks ja raputaks üdini. Peseks puhtaks need tänavad ja viiks kärsahaisu ja tolmu. Miks keegi ei hoiatanud, et see torm võib toimuda ka meis enestes. Tähelepanu: Sisemine tormihoiatus, välguoht, tuule kiirus miljon meetrit sekundis. Taevane liipripööraja mõtleb meile uusi ahvatlevaid teelõike välja, ainult et me ei tea, kas siis kui me need valime, kas saame sõita 100 meetrit või igaviku. Olen ehk liiga ettevaatlikuks muutunud. Kas tormi peab kartma? Võibolla lükkab torm hoopis mingeid uusi teid valla? Viskume keerisesse ja laseme end viia. Lahti laskmine on nii raske, aga kui seda juba kord teha, siis on äkitselt kõik kohutavalt kerge. Nagu ikka tuleb kõigepealt ikkagi mäest üles minna kui alla saab, puu otsa on jälle kergem ronida kui alla tulla. Tahaks, et see oleks selline mõnusalt ümar mägi nagu Päikesemägi ja puu võiks olla tugev mitmesajaharuline Ilmapuu. Roniks ilmapuu otsa, siis näeks kas teisel pool mäge on mõni jahutav järvesilm või hoopis uus mägi.
Peale KAMWAt ja Permiskäiku olen mitu nädalat lennanud nii et jalad pole maad puudutanud aga eile öösel suplesin hõbedases taevases jões koos taevaste kaladega. Ehk saan ükspäev aru, mida see tähendas, aga mulle tundub, et ma helendan sellest siiamaani. Tähed, aidake mõista!
Ja tean et taevas on kuskil tähesadu, mis siia metropoli keskele ei paista. Peaksin 100 km linnast välja sõitma et kristallist taevakuplit näha. Seepärast soovin huupi aeg ajalt, ehk just sel hetkel kukkus täht ja mu soov läheb täide. Ja kui mitte siin, siis Eestis kindlasti praegu näeb pöörast tähesadu, nagu tol kuraditosina öösel Pirrupuusaares. See ei lähe mul meelest. See oli kõik lihtsalt ilus ja õige ja hää.
Tormi lubati juba kaks päeva tagasi- ootasin maru, mis puhastaks ja raputaks üdini. Peseks puhtaks need tänavad ja viiks kärsahaisu ja tolmu. Miks keegi ei hoiatanud, et see torm võib toimuda ka meis enestes. Tähelepanu: Sisemine tormihoiatus, välguoht, tuule kiirus miljon meetrit sekundis. Taevane liipripööraja mõtleb meile uusi ahvatlevaid teelõike välja, ainult et me ei tea, kas siis kui me need valime, kas saame sõita 100 meetrit või igaviku. Olen ehk liiga ettevaatlikuks muutunud. Kas tormi peab kartma? Võibolla lükkab torm hoopis mingeid uusi teid valla? Viskume keerisesse ja laseme end viia. Lahti laskmine on nii raske, aga kui seda juba kord teha, siis on äkitselt kõik kohutavalt kerge. Nagu ikka tuleb kõigepealt ikkagi mäest üles minna kui alla saab, puu otsa on jälle kergem ronida kui alla tulla. Tahaks, et see oleks selline mõnusalt ümar mägi nagu Päikesemägi ja puu võiks olla tugev mitmesajaharuline Ilmapuu. Roniks ilmapuu otsa, siis näeks kas teisel pool mäge on mõni jahutav järvesilm või hoopis uus mägi.
Peale KAMWAt ja Permiskäiku olen mitu nädalat lennanud nii et jalad pole maad puudutanud aga eile öösel suplesin hõbedases taevases jões koos taevaste kaladega. Ehk saan ükspäev aru, mida see tähendas, aga mulle tundub, et ma helendan sellest siiamaani. Tähed, aidake mõista!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar