Tuulas elavaid inimesi kutsutakse vene keeles tuljakuteks. Käisime nädalavahetusel Tuulas neid vaatamas, pealegi selle kuumaga pole enese Moskvas praadimine just kuigi mõistlik. Tuula on Moskvast põhjapool asuv väikelinn, mis on tuntuks saanud eelkõige relvatööstuse ehk püsside, samovaride ja suurte Tuula präänikute poolest. Mulle präänikud ei maitse ja püssid mulle ei meeldi, samovari pole mul kusagile panna, aga Tuulas käies lihtsalt neist ei pääse. Samovarimuuseum sisaldas üliminisamovarist kuni maksiversioonideni, ovaalseid, piklikke, Ufosid ja ümaraid, suhkrust ja savist ja mida oskad ette kujutada.
Kesk Tuula Kremli on hiiglaslik hoone, kus on väga vinge relvade kollektsioon. Sellest saab isegi võhik aru, et kogu on vapustav. Parim mulje jäi intarsiate ja nikerdustega ja keeruliste graveeringutega kingituseks tehtud jahipüssidest. Kremli kirik oli remondis aga üle tee väikses kirikus nägime oma silmaga kuidas kiriku lakke freskosid joonistatakse. See on aeganõudev töö - et viis minutit maalida pilk ja käed laes, pead pärast tükk aega maha vaatama ja käsi lõdvestama. Lisaks, niipalju kui mina asjast aru saan, peaks pühakute lakke joonistamise ajal ohjeldamatult palveid lugema, et maalingud korralikult "tööle" hakkaks. Üks papp lahkelt ka seletas kõike, mis kiriku restaureerimise ja vanade maalingute taastamisega seotud ja see oli tõeliselt armas. Olime õigel ajal õiges kohas ja see oli tegelikult üks reisi kõrghetki. Pealegi oli kirikus mõnusalt jahe, samas kui väljas praeti jalutajaid peaaegu elusalt. Päev kultuuri täis, Tuula lähedal Jasnaja Poljanas on vana Lev Tolstoi mõis, kus olin korra käinud, aga majja tookord sisse ei saanud. Nüüd õnnestus ekskursioonijuhiga Tolstoi lauad ja voodid üle vaadata. Mõis nagu mõis ikka. Oleks vanaperemees kodus olnud, oleks temaga võinud verandal teed juua.
Ööseks leidsime pesa samas lähedal metsa sees viiekordses võõrastemajas. Süüa anti seal hästi ja uni oli magus. Pealelõunal Moskvasse tagasi sõites saime teada Andrei Bolotovi (1738-1833) majamuuseumit külastades, kes tema sihuke oli. Selgus, et vene agronoomia rajaja, teadlane, kirjanik ja igatepidi andekas inimene. Ravis mingi kentsaka omaehitatud elektromagneetilise aparaadiga 42 erinevat haigust, ristas sorte ja arendas põllumajandust. Eriti õunte ja pirnide alal on tal vene õunateaduses suuri teeneid. :) Muuseumi ümber laius vinge katseaed igasuguste peenardega, kus sildid juures, mis kasvab, marjapõõsaid, alleesid ja tiike. Mõnusalt metsik majake imeilusa künka peal, all sügava jõeoruga koht, kaunis vaade. Kuna majas polnud mitte midagi hingata, ja giid uinutav ja põhjalik, siis üritasime hajuda erinevatesse tubadesse, aga kohe võeti natist ja paluti veel ühte vääääga huvitavat tuba vaatama. Pikalt me selles umbses tares vastu ei pidanud, turistil on siiski õigus oma ekskursiooni lühendada kui ta tahab. Ja tagasi Moskvas nigu lipsti. Tuulas üritasin ka Tuula karmoškat otsida, aga ainus pood, kus neid oleks võinud olla oli kahjuks laupäeval kinni. Eks siis proovin muul viisil. Vabrik peaks kohalike sõnul mingil moel ikka veel töötama.
Kesk Tuula Kremli on hiiglaslik hoone, kus on väga vinge relvade kollektsioon. Sellest saab isegi võhik aru, et kogu on vapustav. Parim mulje jäi intarsiate ja nikerdustega ja keeruliste graveeringutega kingituseks tehtud jahipüssidest. Kremli kirik oli remondis aga üle tee väikses kirikus nägime oma silmaga kuidas kiriku lakke freskosid joonistatakse. See on aeganõudev töö - et viis minutit maalida pilk ja käed laes, pead pärast tükk aega maha vaatama ja käsi lõdvestama. Lisaks, niipalju kui mina asjast aru saan, peaks pühakute lakke joonistamise ajal ohjeldamatult palveid lugema, et maalingud korralikult "tööle" hakkaks. Üks papp lahkelt ka seletas kõike, mis kiriku restaureerimise ja vanade maalingute taastamisega seotud ja see oli tõeliselt armas. Olime õigel ajal õiges kohas ja see oli tegelikult üks reisi kõrghetki. Pealegi oli kirikus mõnusalt jahe, samas kui väljas praeti jalutajaid peaaegu elusalt. Päev kultuuri täis, Tuula lähedal Jasnaja Poljanas on vana Lev Tolstoi mõis, kus olin korra käinud, aga majja tookord sisse ei saanud. Nüüd õnnestus ekskursioonijuhiga Tolstoi lauad ja voodid üle vaadata. Mõis nagu mõis ikka. Oleks vanaperemees kodus olnud, oleks temaga võinud verandal teed juua.
Ööseks leidsime pesa samas lähedal metsa sees viiekordses võõrastemajas. Süüa anti seal hästi ja uni oli magus. Pealelõunal Moskvasse tagasi sõites saime teada Andrei Bolotovi (1738-1833) majamuuseumit külastades, kes tema sihuke oli. Selgus, et vene agronoomia rajaja, teadlane, kirjanik ja igatepidi andekas inimene. Ravis mingi kentsaka omaehitatud elektromagneetilise aparaadiga 42 erinevat haigust, ristas sorte ja arendas põllumajandust. Eriti õunte ja pirnide alal on tal vene õunateaduses suuri teeneid. :) Muuseumi ümber laius vinge katseaed igasuguste peenardega, kus sildid juures, mis kasvab, marjapõõsaid, alleesid ja tiike. Mõnusalt metsik majake imeilusa künka peal, all sügava jõeoruga koht, kaunis vaade. Kuna majas polnud mitte midagi hingata, ja giid uinutav ja põhjalik, siis üritasime hajuda erinevatesse tubadesse, aga kohe võeti natist ja paluti veel ühte vääääga huvitavat tuba vaatama. Pikalt me selles umbses tares vastu ei pidanud, turistil on siiski õigus oma ekskursiooni lühendada kui ta tahab. Ja tagasi Moskvas nigu lipsti. Tuulas üritasin ka Tuula karmoškat otsida, aga ainus pood, kus neid oleks võinud olla oli kahjuks laupäeval kinni. Eks siis proovin muul viisil. Vabrik peaks kohalike sõnul mingil moel ikka veel töötama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar