Ühe seitsmepäevase mopeedisõidu jooksul jõuab inimesel igasugu asju ette tulla.
Igatahes sai puhkuse jooksul sõidetud umbes 1500 km keskmise kiirusega 50 km/h ja uskumatult palju ilu ära nähtud. Parim, mis kuumadel päevadel teha on mõelda endale väikese järvesilma moodi eesmärk ja siis tuul kõrvade selle poole kihutada kuni saab end laintesse jahutama heita. Matk algas tegelikult suuremat sorti piduliku vastuvõtuga päikeseloojangus Kanepi lähistel, kus kokkutulnud presiidiumiliikmed olid valmistanud ette vapustava õhtuprogrammi, mis oli südantliigutavalt armas ja lõpuks isegi täiesti laulurohke. Vahepeal toimus pikem peatus kukeseenelõhnalisel ja mutukarohkel Võrumaal Karula kandis, ning siis hakkas nina üha enam lääne poole vedama. Oli ka väikeseid tagasilööke ja pidurdamisi seoses kummiremondiga Viljandimaal, aga lõpp hea kõik hea, sest tänu pidurdamisele sain vahvast Ajavarese kontserdist osa, hea leili Kitsi talu saunas ja veel rohkem mõnusaid õdusaid lugusid. Ja mismoodi kuu Karksi kandis puude tagant välja vupsab! Kusjuures imelik, aga Mulgimaal tundusid talud-põllud rohkem korras olevat kui näiteks Pärnumaal, Läänemaal.
Ja nõnda teed mööda sõites tuleb inimesel ka üminaid pähe - eriti neil päevil kui sa ise oled ainus inimene, kellega sa päeva jooksul räägid. Vahel totakaid ja vahel paremaid. Kõige naljakam, mis juhtus, et ühes mereäärses külas sündis uus värske regivärss, mille esmaettekanne tuleb ilmselt 17.juuli öösel Päikesemäe lõkke ääres peale talguid. Alapealkiri: Kaalukas pruut, päritolu: Tõstamaa. Suhteliselt kentsakas ja tobe laul, aga ei saanud jätta kirja panemata kui anti. Sedakorda ei jätnud käimata ka ühegi hiiepaiga või ohvrikivi man, mis tee peale jäi.
Matka lõpupoole läksid taotlused üha suuremaks ja nõnda ma jõudsin lausa mere äärde välja, mille kallastest sai ka enamus vähegi ligipääsetavaid kohti läbi ujutud. Ma võin oma lõuna-eesti päritolust pikki lugusid rääkida, aga selle vastu ei saa, et mulle ikkagi tundub meri turvalisem ja mugavam kui järved. Merre ma hüppan öösi ja päeva ajal, aga igasse võõrasse järve ma lähen ettevaatlikult ja keset järve ujuda ei julge. Vähemasti päris üksi küll mitte. Miskipärast on oluline teada kas põhi on ja kui sügaval on.
Lõpetuseks siis ka üks mõttetera rändkotkalt:
Kui tahad põdeda, siis põe täiega, kui tahad elada, siis ela ometi. (Laulasmaa)
Igatahes sai puhkuse jooksul sõidetud umbes 1500 km keskmise kiirusega 50 km/h ja uskumatult palju ilu ära nähtud. Parim, mis kuumadel päevadel teha on mõelda endale väikese järvesilma moodi eesmärk ja siis tuul kõrvade selle poole kihutada kuni saab end laintesse jahutama heita. Matk algas tegelikult suuremat sorti piduliku vastuvõtuga päikeseloojangus Kanepi lähistel, kus kokkutulnud presiidiumiliikmed olid valmistanud ette vapustava õhtuprogrammi, mis oli südantliigutavalt armas ja lõpuks isegi täiesti laulurohke. Vahepeal toimus pikem peatus kukeseenelõhnalisel ja mutukarohkel Võrumaal Karula kandis, ning siis hakkas nina üha enam lääne poole vedama. Oli ka väikeseid tagasilööke ja pidurdamisi seoses kummiremondiga Viljandimaal, aga lõpp hea kõik hea, sest tänu pidurdamisele sain vahvast Ajavarese kontserdist osa, hea leili Kitsi talu saunas ja veel rohkem mõnusaid õdusaid lugusid. Ja mismoodi kuu Karksi kandis puude tagant välja vupsab! Kusjuures imelik, aga Mulgimaal tundusid talud-põllud rohkem korras olevat kui näiteks Pärnumaal, Läänemaal.
Ja nõnda teed mööda sõites tuleb inimesel ka üminaid pähe - eriti neil päevil kui sa ise oled ainus inimene, kellega sa päeva jooksul räägid. Vahel totakaid ja vahel paremaid. Kõige naljakam, mis juhtus, et ühes mereäärses külas sündis uus värske regivärss, mille esmaettekanne tuleb ilmselt 17.juuli öösel Päikesemäe lõkke ääres peale talguid. Alapealkiri: Kaalukas pruut, päritolu: Tõstamaa. Suhteliselt kentsakas ja tobe laul, aga ei saanud jätta kirja panemata kui anti. Sedakorda ei jätnud käimata ka ühegi hiiepaiga või ohvrikivi man, mis tee peale jäi.
Matka lõpupoole läksid taotlused üha suuremaks ja nõnda ma jõudsin lausa mere äärde välja, mille kallastest sai ka enamus vähegi ligipääsetavaid kohti läbi ujutud. Ma võin oma lõuna-eesti päritolust pikki lugusid rääkida, aga selle vastu ei saa, et mulle ikkagi tundub meri turvalisem ja mugavam kui järved. Merre ma hüppan öösi ja päeva ajal, aga igasse võõrasse järve ma lähen ettevaatlikult ja keset järve ujuda ei julge. Vähemasti päris üksi küll mitte. Miskipärast on oluline teada kas põhi on ja kui sügaval on.
Lõpetuseks siis ka üks mõttetera rändkotkalt:
Kui tahad põdeda, siis põe täiega, kui tahad elada, siis ela ometi. (Laulasmaa)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar