Kui kaks päeva sai Vladivostoki linnas ringi jalutatud oli juba selge, et kolmandal päeval pole selles lasnamäetaolises linnas (kuigi ookeaniga linnas) enam midagi peale hakata ja tuleb võtta siht loodusesse. Helistasin õhtul autorendifirmasse ja uurisin kas neil oleks võimalik hommikul üheksaks mingi sõiduriist anda. Aga palun - 1000 rubla ööpäev (400 eeku) ja auto käes. Üks väheseid autosid linnas, mis vasakpoolse rooliga. Hea et ei pidanud hakkama ümber õppima.
Suund oli Liivikülale ehk nagu ta vene keeles nimetatakse Južnaja Lifljandija. Küla, kus kunagi oli vägev kalurikolhoos Novõi Mir ehk Uus ilm. Küla, mille peaväljakul on monument Juhan Juhani poeg Hanslepa nimelisele Hiiumaalt pärit laevakaptenile, kes kolhoosi asutas. 18nda sajandi teisel poolel oli tsaaririigil hädasti vaja täis asustada see kant inimestega. Sest seal elasid vanad Hiina klannid ja siis olid sinna läinud korealased. Kutsutigi siis kohale inimesi paikadest, kes olid rannaäärse eluga harjunud ja oskasid kala püüda. Ühtekokku asusid sinna Eesti saartelt elama kakskümmend perekonda. Sõitsid kogu oma maise varaga rongiga Odessasse ja sealt laevaga Vladivostokki ja edasi väiksemate laevadega juba Liivikülla. Lisaks toodi veel põlluharijaid Moldaaviast ja Ukrainast.
Kala olnud tol ajal ookeanis nii palju, et poisikesed käisid kalda ääres kahvadega kalal. Ja töökad inimesed asusid kohe kõvasti ehitama, kõigepealt majakesi ja siis kui meri üha rohkem hakkas kala tooma ja seda sai korealastele müüa juba ka suuremaid häärbereid.
Aga ei läinud see elu seal kergemaks midagi, ajaloo keerdkäikudes käisid nii mõnedki ära Siberis, paljusid represseeriti, hästi veelpüsivad laevad, mida need mõne klassi haridusega hiidlased ehitasid aga võttis endale kolhoos. Kuidagimoodi siiski suudeti ellu jääda ja kolhoosi asutamise alguses moodustati kolm kalapüügiartelli. Olid laevad Juzhnaja Lifljandija I ja II, ning laev mille nimi oli Eeringas.
Niipalju siis ajaloost.
Meie sõit sinna võttis parasjagu aega, sest tee oli suhteliselt kohutav. Otsetee külla oleks läinud läbi linna Bolshoi Kamen, aga kuna see oli kinnine linnake seoses tuumaallveelaevade üksusega, siis tuli teha umbes 100 km ring. Esimese asjana otsustasime einestada ja kui ainsasse kohalikku puhvetisse sisse astusime kostis peremehe suust: Tere hommikust. Selgus, et tegu oli muuseumile lähedalseisva isikuga, kes küll tegelikult eesti keelt ei osanud, aga kes kohe organiseeris meile kella neljaks muuseumikülastuse ja ajas ekskursioonijuhi välja. Palju sinna ikka turiste satub ja eelmised, kes olid paar aastat tagasi käinud olid kah eestlased. (Remsu ja Pruuli)
Peale sööki läksime külla Emilie Gamsile. Täies elujõus vanaproua lugu on Remsu oma reisikirjas kenasti kirjutanud, seega ei hakka kordama. Jõime Emiliega teed ja rääkisime elust-olust. Sulaselges eesti keeles väikese hiiu murrakuga. Külas veel vaid mõned inimesed räägivad eesti keelt. Ka Emilie poeg, kes peab taigas mesilasi pidi mesilastega eesti keeles kõnelema. Hüvasti jättes palub Emilie kõigile eestlastele tugevust ja edu soovida ja et Eesti hästi läheks on ka ta suur soov.
Ja siis muuseumisse, kus kolmandik ekspositsioonist on küll eestlastega seotud. Muuseumi tulevik on tume, nii väikese külastatavusega kohta ei taha rajoon ülal pidada. Eks näis.
Edasi läksime ookeani äärde rannakividele natukeseks jalgu kõlgutama ja päikest võtma ja siis oligi aeg tagasi sõita, auto ära anda, kõht vietnami pelmeene täis pugida ja hommikust lendu tagasi Moskvasse oodata. Vot selline nädalavahetus siis Vladivostokis.
Suund oli Liivikülale ehk nagu ta vene keeles nimetatakse Južnaja Lifljandija. Küla, kus kunagi oli vägev kalurikolhoos Novõi Mir ehk Uus ilm. Küla, mille peaväljakul on monument Juhan Juhani poeg Hanslepa nimelisele Hiiumaalt pärit laevakaptenile, kes kolhoosi asutas. 18nda sajandi teisel poolel oli tsaaririigil hädasti vaja täis asustada see kant inimestega. Sest seal elasid vanad Hiina klannid ja siis olid sinna läinud korealased. Kutsutigi siis kohale inimesi paikadest, kes olid rannaäärse eluga harjunud ja oskasid kala püüda. Ühtekokku asusid sinna Eesti saartelt elama kakskümmend perekonda. Sõitsid kogu oma maise varaga rongiga Odessasse ja sealt laevaga Vladivostokki ja edasi väiksemate laevadega juba Liivikülla. Lisaks toodi veel põlluharijaid Moldaaviast ja Ukrainast.
Kala olnud tol ajal ookeanis nii palju, et poisikesed käisid kalda ääres kahvadega kalal. Ja töökad inimesed asusid kohe kõvasti ehitama, kõigepealt majakesi ja siis kui meri üha rohkem hakkas kala tooma ja seda sai korealastele müüa juba ka suuremaid häärbereid.
Aga ei läinud see elu seal kergemaks midagi, ajaloo keerdkäikudes käisid nii mõnedki ära Siberis, paljusid represseeriti, hästi veelpüsivad laevad, mida need mõne klassi haridusega hiidlased ehitasid aga võttis endale kolhoos. Kuidagimoodi siiski suudeti ellu jääda ja kolhoosi asutamise alguses moodustati kolm kalapüügiartelli. Olid laevad Juzhnaja Lifljandija I ja II, ning laev mille nimi oli Eeringas.
Niipalju siis ajaloost.
Meie sõit sinna võttis parasjagu aega, sest tee oli suhteliselt kohutav. Otsetee külla oleks läinud läbi linna Bolshoi Kamen, aga kuna see oli kinnine linnake seoses tuumaallveelaevade üksusega, siis tuli teha umbes 100 km ring. Esimese asjana otsustasime einestada ja kui ainsasse kohalikku puhvetisse sisse astusime kostis peremehe suust: Tere hommikust. Selgus, et tegu oli muuseumile lähedalseisva isikuga, kes küll tegelikult eesti keelt ei osanud, aga kes kohe organiseeris meile kella neljaks muuseumikülastuse ja ajas ekskursioonijuhi välja. Palju sinna ikka turiste satub ja eelmised, kes olid paar aastat tagasi käinud olid kah eestlased. (Remsu ja Pruuli)
Peale sööki läksime külla Emilie Gamsile. Täies elujõus vanaproua lugu on Remsu oma reisikirjas kenasti kirjutanud, seega ei hakka kordama. Jõime Emiliega teed ja rääkisime elust-olust. Sulaselges eesti keeles väikese hiiu murrakuga. Külas veel vaid mõned inimesed räägivad eesti keelt. Ka Emilie poeg, kes peab taigas mesilasi pidi mesilastega eesti keeles kõnelema. Hüvasti jättes palub Emilie kõigile eestlastele tugevust ja edu soovida ja et Eesti hästi läheks on ka ta suur soov.
Ja siis muuseumisse, kus kolmandik ekspositsioonist on küll eestlastega seotud. Muuseumi tulevik on tume, nii väikese külastatavusega kohta ei taha rajoon ülal pidada. Eks näis.
Edasi läksime ookeani äärde rannakividele natukeseks jalgu kõlgutama ja päikest võtma ja siis oligi aeg tagasi sõita, auto ära anda, kõht vietnami pelmeene täis pugida ja hommikust lendu tagasi Moskvasse oodata. Vot selline nädalavahetus siis Vladivostokis.
Eeingas ja Emilie ... kõlab üsna eestipäraselt ja elisevalt :)
VastaKustuta