vladivostok II

Teine päev algas ekskursiga Okeanaariumisse, mis oli tõesti vahva. Nii vinget kalade kollektsiooni polegi ma oma silmaga näinud. Seal oli ikka igasugu imeelukaid, tuurasid ja ossetriine, piraajasid ja meritähti, isegi kaheksajalg oli neil olemas.


Akvaariumid olid ka väga hästi tehtud ja kalad olid päris lõbusad vaadata. Lõpuks saime muuseumitädilt kiita, et ekspositsiooni nii korralikult ära vaatasime ja seal pea tund aega veetsime. Uskuge mind, see on ülim kiitus, kui keegi muuseumimemm midagi sellist ütleb. Edasi seadsime sammud linna peamise, Arsenevi nimelise muuseumi poole. Ostsime piletid just ära ja siis teatas kassir et muuseum on suletud, sest täna on muuseumiöö ja uksed tehakse lahti alles õhtul. Geniaalne. Laupäevasel päeval. Kui palusime endale siiski muuseumiöö programmi, küsis kassiir: Milleks teil seda vaja on??? Pikkade hammastega ta selle siiski andis, ühe nelja peale, mis sest et need olid tasuta jagamisel.

Hakkas tunduma, et muuseumisse pole mõtet enne õhtut trügida. Napsasime Ussuuri kino eest takso ja Maksim viis meid Škoti poolsaare tippu, kus saime pisut jalutada ja teokarpe korjata ning Russki saart vaadata. Ookeani muidugi ka.  Majakas oli nunnu, aga kuna vesi oli kõrgel, siis ei hakanud ujuma.

Vladivostoki lähedal on neli saart, Russki, Rikardi, Reineke ja Popovi. Rahvas eelistab ujumas käia Reineke ja Rikardi saarel, seal ilmselt puhtam vesi, Vladivostoki randa ei soovitanud keegi minna, sest siiamaani jookseb kogu linna solk lahte.
Kuna Maksim viitsis meid kenasti oodata, saime neemelt taksoga linna tagasi ja ta viis meid ühe korea restorani juurde, mida rahvas kiidab. Pärast helistasime vanale ja tänasime üle, sest Hvaro nimeline resto paistis väljast nagu putka, sest oli aga puhas ja stiilne. Ja söögid... Panen lihtsalt paar pilti, see oli maitsev, nii et viis keele alla ja kujunes taaskord ohjeldamatuks apluseks. Liha küpsetati sütel meie laual. Igatahes tundus kohutavalt tervislik.


Kui olime ohjeldamatust õgardlusest pisut toibunud istusime veidi aega ühes vähestest parkidest ja vaatasime inimesi ja nautisime päikest. Täiesti erakordne oli mul esmakordselt mussoonkliimas viibida. See on tõesti mahe ja pehme, olgugi et väljas oli 10-14 kraadi tundus see nagu meil Eestis +19. Tegelikult meil vedas, sest maikuus tavaliselt seal ainult sajab ja on suhteliselt külm.

Õhtul tegime uue katse Arsenevi muuseumisse jõuda, ent paraku oli rahva huvi nii suur, et sisse me ei mahtunud. Järjekord oli sada meetrit kindlasti. Arsenev oli maadeavastaja ja Kaug-Ida uurija, kelle kogude üle võiks iga linn uhke olla. Käisime siis seal, kus vähem rahvast oli ja hiljem öösel vapramad meie hulgast käisid ikka ära.  Kuna teadsin, et pean vara hommikul siiski rooli istuma, sest olime autorendifirmast masina tellinud, et välja sõita, magasin selleks ajaks juba õndsa und ja nägin unes Vladivostokis kunagi ammu tagasi elanud hiina klanne.