Vladivostoki ajalugu Kuldsarve lahe ääres on väga põnev, aga ei hakka seda siin ümber jutustama. Seda saab igaüks wikist vaadata. Linnapilti ei ole aga jaapani, hiina ja muudest minevikest suurt midagi alles jäänud, kui vast ehk linna vanimad majad ehitati jaapanlaste poolt 1920nda paiku. Tsaariajal ehitati linna kaitsekindluste süsteem, mida aga ei läinud ajaloos kordagi vaja kuna tehnika ja sõjandus arenes nii kiiresti. Sellest kindlusest ei tulistatud kunagi välja ühtegi kuuli. Tohutud kolossid ja kindlustornid, mille peale tsaaririik kulutas kaheteistkümnendiku kogu riigi eelarvest, ehk 74 tuhat tonni kulda. Praeguseks enamus neist vaikselt lagunevad. Vene sõjavägi hülgas selle ka millalgi 90ndate paiku. Kui olime hotellis pisut pikutanud et ajavahest toibuda (sõit algas kl 5 õhtul Moskva aja järgi ja lõppes kl 9 hommikul Vladivostoki ajas) siis helistasin turfirmasse ja leppisin kokku ekskursiooni kindlusse nr 3, kuhu ilma giidita eriti ei saa. Läbisime hulga maaaluseid tunneleid ja kasarmuid. Põnev oli. Kindlus oli ehitatud nii, et igati kaitsta sõdureid. Sõdur pidi hukkuma ainult sõjas aga mitte kindluses. Praegu toimuvad seal tunnelites vahel noortediskod või rulasõiduvõistlused. Tõesti, ruumi on maa all tohutult. Õhtul jalutasime pisut ookeani ääres, maitsesime roogasid promenaadirestos nimega Viies ookean ja läksime suhteliselt vara magama, et vältida täielikku kokkukukkumist ja olla järgmisel päeval taas vaprad turistid.
Meie vahva giid Artur.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar