Kui võtta klaasike Läti Brjut vahuveini ja selle käigus ühel hetkel tekib peas pelk mõte, et aeg hakkab otsa saama ja pole ju õieti midagi näinud sellest põhjatust Venemaast, siis olgem ausad, kui tore oleks TEGELIKULT Venemaa teist otsa näha ja vaadata mis seal toimub, siis on see sel hetkel lihtsalt pelk mõte. Aga kui oled juba sõitnud lennukiga 9 tundi ja avastadki end maailma tagumises otsas Venemaa viimases kagunurgas, Vladivostokis, siis saad aru, et see pelk mõte oli kuni teostumiseni lihtsalt üks unistus. Mida oli tore ühest suunurgast teise heietada, alla neelata ja siis jälle natuke unistada. Aga kõige selle tulemus oli sellegipoolest asjaolu, et seal me siis äkitsi olime, Vladivostokis. Et tajuda Venemaa suurust ja saada kogu maast terviklik pilt. Aga kuna mu bioloogilised seierid (Eestiga + 8) on siiani natuke kella sihverplaadi teises otsas, siis järjejutt Vladivostoki seiklustest algab siin kojas pisut hiljem. Tahtsin lihtsalt teada anda, et olen naasnud ja rahulolev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar