Krasnojarskisse jõudsime varahommikul, panime kotid hotelli maha ja istusime autosse et sõita seto külla u. 190 km Krasnojarskist kagu suunas. Kohapeal astusime sisse muuseumisse, mille remont eelmisel aastal eesti rahadega sai kinni makstud. Nüüdseks on seal väga kena, Haida laste poolt tehtud installatsioon Minu unistuste Setomaa on kenasti keset tuba ja teises nurgakeses on koduloolisi esemeid, vanu tööriistu, veidi vanu linikuid ja seto rõivad. Ja selline vägev Pekokene ka, küünlad peas, mille üks Krasnojarski kunstnik oli muuseumile kingituseks voolinud.
Külakultuurimajas laulsid meile seto naiste laulupark ja lapsed lavastavad natukene seto kadripäeva ja siis kutsutakse mind lavale, sest nad on ära õppinud meie Väeloitsu ja tahavad seda koos minuga laulda. Luban noorel solistil kenasti eest laulda, ja kahe peale saame peaaegu kogu laulu kokku ka. Nad õppisid selle loo ära eelmise aasta Esto päevadeks Riias ja esitasid igal pool ☺ Aga nüüd aasta hiljem on väheste esinemiste tõttu sõnad pisut meelest minema hakanud. Mul ka suurest ärevusest.
Sellele järgneb pidulaud ja toostid ja me saame mekkida kohalikku seedripuskarit, mis annab konjakimõõdu välja. Ja siis saab muidugi koos Maria-tädi ja Manni-tädi ja Liidega koos laulda. Põdralaulu, mille Kalkuni Andreas neile seal aastaid tagasi õpetas, on nad kenasti enda muudu ümber teinud. Aga vahva oli koos laulda ja niisama lobiseda. Meie pundis olevad eestlased ei saa muidugi suurt midagi aru. Aga nii elurõõmsad ja toredad memmekesed selles pisut hallis ja vaikselt hääbuvas külas annavad jõudu ja vaprust. Lapsed, ehk juba kuues põlvkond setosid, kes sinna kunagi 1900nda aasta paiku elama asusid enam palju keelt ei kõnele, aga siiski on tore, et lauluansamblis nad osalevad ja laule õpivad. Ja loomulikult on neile ka stiimuliks võimalus ansambliga külast välja sõita.
Päike tuli ootamatult välja, ja me asusime kultuurimaja trepil pildistama ja hüvasti jätma. Naised pakkusid veel passasoki ja siis kallistasime muudkui. Nad ootavad kõiki külla küla 110 a juubelile, tulemas on vist täitsa suur pidu. Eriti tore oleks muidugi kui mõni leelokoor saaks sinna sõita, aga reisiraha on muidugi paras pähkel. Tallinn – Moskva ots on 3500 krooni ja Krasnojarskisse edasi-tagasi lennupiletid maksavad midagi umbes 5500 krooni. Juba ühe viie naisega laulupargi peale läheb ikka üüratu summa.
Lisaks mõtlen seda, et selle muuseumi heaks võiks ka korjanduse teha, eelmine talv oli ränk ja kuna muuseum ei ole veel ametlikus nimekirjas, vaid puhas kohalik initsiatiiv siis korraldasime saatkonnarahvaga heategeva oksjoni ja kogusime muuseumile 10000 rubla elektri eest maksmiseks. Sellest sai enam vähem 5 kuud arveid maksta. Edasi on aga saatus ikkagi veel pisut lahtine ja ei tea veel kauaks. Seega võiks mõelda. Palju meil neid Venemaal olevaid seto muuseume ikka on... Galina Jevsejeva, kes on tubli selle muuseumi asja vedaja mingit palka ei saa ja oma tagasihoidlikkuse juures maksis muidu kõik omast taskust. Eelmisel sügisel sai ta kahjuks Haida koolist kinga, kuna ülemised klassid kaotati laste vähesuse tõttu ära ja lapsed saadeti teise külla kooli. Niiet tal polegi enam muud kui muuseumiga tegeleda. Koos Krasnojarski Vera Oinetsiga püüavad nad igasugu projekte kirjutada fondidesse ja loodetavasti saavad neist ka midagi õpitubade ja laste reisimiseks. Kui kellelgi on häid ideid kuidas muuseumi võiks toetada oleks tore.
Külakultuurimajas laulsid meile seto naiste laulupark ja lapsed lavastavad natukene seto kadripäeva ja siis kutsutakse mind lavale, sest nad on ära õppinud meie Väeloitsu ja tahavad seda koos minuga laulda. Luban noorel solistil kenasti eest laulda, ja kahe peale saame peaaegu kogu laulu kokku ka. Nad õppisid selle loo ära eelmise aasta Esto päevadeks Riias ja esitasid igal pool ☺ Aga nüüd aasta hiljem on väheste esinemiste tõttu sõnad pisut meelest minema hakanud. Mul ka suurest ärevusest.
Sellele järgneb pidulaud ja toostid ja me saame mekkida kohalikku seedripuskarit, mis annab konjakimõõdu välja. Ja siis saab muidugi koos Maria-tädi ja Manni-tädi ja Liidega koos laulda. Põdralaulu, mille Kalkuni Andreas neile seal aastaid tagasi õpetas, on nad kenasti enda muudu ümber teinud. Aga vahva oli koos laulda ja niisama lobiseda. Meie pundis olevad eestlased ei saa muidugi suurt midagi aru. Aga nii elurõõmsad ja toredad memmekesed selles pisut hallis ja vaikselt hääbuvas külas annavad jõudu ja vaprust. Lapsed, ehk juba kuues põlvkond setosid, kes sinna kunagi 1900nda aasta paiku elama asusid enam palju keelt ei kõnele, aga siiski on tore, et lauluansamblis nad osalevad ja laule õpivad. Ja loomulikult on neile ka stiimuliks võimalus ansambliga külast välja sõita.
Päike tuli ootamatult välja, ja me asusime kultuurimaja trepil pildistama ja hüvasti jätma. Naised pakkusid veel passasoki ja siis kallistasime muudkui. Nad ootavad kõiki külla küla 110 a juubelile, tulemas on vist täitsa suur pidu. Eriti tore oleks muidugi kui mõni leelokoor saaks sinna sõita, aga reisiraha on muidugi paras pähkel. Tallinn – Moskva ots on 3500 krooni ja Krasnojarskisse edasi-tagasi lennupiletid maksavad midagi umbes 5500 krooni. Juba ühe viie naisega laulupargi peale läheb ikka üüratu summa.
Lisaks mõtlen seda, et selle muuseumi heaks võiks ka korjanduse teha, eelmine talv oli ränk ja kuna muuseum ei ole veel ametlikus nimekirjas, vaid puhas kohalik initsiatiiv siis korraldasime saatkonnarahvaga heategeva oksjoni ja kogusime muuseumile 10000 rubla elektri eest maksmiseks. Sellest sai enam vähem 5 kuud arveid maksta. Edasi on aga saatus ikkagi veel pisut lahtine ja ei tea veel kauaks. Seega võiks mõelda. Palju meil neid Venemaal olevaid seto muuseume ikka on... Galina Jevsejeva, kes on tubli selle muuseumi asja vedaja mingit palka ei saa ja oma tagasihoidlikkuse juures maksis muidu kõik omast taskust. Eelmisel sügisel sai ta kahjuks Haida koolist kinga, kuna ülemised klassid kaotati laste vähesuse tõttu ära ja lapsed saadeti teise külla kooli. Niiet tal polegi enam muud kui muuseumiga tegeleda. Koos Krasnojarski Vera Oinetsiga püüavad nad igasugu projekte kirjutada fondidesse ja loodetavasti saavad neist ka midagi õpitubade ja laste reisimiseks. Kui kellelgi on häid ideid kuidas muuseumi võiks toetada oleks tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar