tagajärjed

Taivaesä on tänavu lume poolest küll nii ütlemata armuline olnud, et ma palun suusafännide käest vabandust ja hakkan nüüd antilumeloitsusid laulma.

Kui ma ühel detsembrikuu hallil ja lumetul pühapäeval Moskva linnas natukene lumeloitsu laulsin oli ka tagajärg: u 2 tundi hiljem hakkas lund sadama ja on vahetpidamata sadanud. Põhjus ka selles, et ei tahaks, et Päikesemäe talust kevadeks lumeraskuse tõttu ainult pinnalaotus järgi jääb. Seinad olid kuiva ja pea poolemeetrise lume all juba nagu hobuseloogad enne painutamist. Mis oleks saanud kui sulaks läheb. Igatahes sai katus nädalavahetusega lumest puhtaks roogitud ja uus kiht sadas vast kohe peale ka. Igatahes eelmise aasta 20 senti kogu talve peale kokku katusel oli juba väga kriitiline, järelikult ei tohiks sellest rohkem lubada.

Seega: ära saja uuta lunda! Pildid üleval lumerõõmudest!

Moskvasse tagasitulek algas rongi hilinemisega ja seega ka minu enese hilinemisega.

Kiirustasin ja esimeseks tervituseks oli peegelsile liuväli jaama ees. Tagajärg: Piruett+ abivalmid vanamehed mind püsti aitamas. 20 sekundit hiljem tegin veel peenema pirueti metrootrepi ees. Tagajärg: veel abialmis vanamehi. Kondid jäid igatahes terveks. Aga kus on need peened noored härrad kui daamed ristseliti maas lebavad? Uskuge mind, libastumine ei olnud tahtlik :) Olen oma oktoobris nikastatud jalaga siiani püstihädas.

Aga see kõlab nagu pildike sellest Moskva elust 39ndal aastal, millest kirjutas kunagi moskvas atašeena teeninud korp! Sakala vilistlane Eldor Raidna: (jutt sellest kuidas toonane FSB eelkäija GPU üritas diplomaatidega kontakti võtta:

Kõige rafineeritum kontaktivõtmine minuga toimus talvel Gorki pargis. Jalutasin pargis ja imetlesin suurepärast uisuteed, mis oli sinna kunstlikult loodud. Pargi kõnniteed, puude ja põõsaste vahel olid veega üleujutatud ning olid tehtud looduslikuks uisuteeks. Mul ei olnud uiskusid, jalutasin ja nautisin karget talveõhku. Märkasin, et üks tütarlaps kukkus paar korda minu jalgade läheduses jääle maha. Ta oli paha balansiga uisutaja. Kolmas kord kukkus ta otse minu ette maha, kusjuures ta hüüdis poolpahase häälega, et mis mees ma olen, et ei aita abitut naisolevust üles tõusta. Aitasin teda ülesse ja jalutasin edasi. Kui ma lahkusin pargist ja möödusin riietusruumist, siis väljus samaaegselt sama tütarlaps. Kohtusime väravas ning algasime kerget jutuajamist. Ta oli väga kena ja ilusasti riides. Mustriline sport kampsun ja samas mustris müts ning kindad. Ta nimetas, et on lahutatud ja töötab rakenduskunstnikuna ühes suures Moskva kombinaadis. Uuris minu päritolu ja mis ma teen Moskvas. Olin kaunis kinnine enda suhtes, kuid ta ei pruukinud palju oma pead vaevata, et aru saada, et olen välismaa diplomaat. Jalutasime koos trammipeatuseni, kus enne lahkuminekut ta ütles mulle, et ta ei karda mitte minuga uuesti kokku saada, ehkki neil olla imelik kord, et välismaalastega läbikäimine ei ole soovitav. Tegi ettepaneku, et saaksime järgmisel päeval kokku Tretjakovi galeriis, kell 12, siis olla sääl vähe inimesi. Ma ei mõistnud talle midagi ütelda. Läksime lahku ilma, et ma omalt poolt midagi oleks talle ütelnud.

Järgmise päeva hommikul olin nagu nõelte peal, jalutasin edasi ja tagasi väiksel kantselei põrandapinnal. Mahlberg viskas juba uudishimulisi pilkusid minu peale. Äkki meenus mulle üks väike vahejuhtum meie jalutuskäigu puhul trammipeatuseni. Võtsin taskust Manoni sigaretikarbi ja süütasin sigareti. Tüdruk vaatas suure huviga minu sigareti karpi ja küsis, kas ta võiks seda omale saada. Ta olla rakenduskunstnik ja karbil olid ilusad ornamendid, mille vastu ta huvi tunneb. Mõtlesin sellele ja mulle tuli samuti meelde, kuidas meie saatkonna venelasest koristaja-naine salaja pani põlle tasku paberipuru meie paberikorvidest. Need paberitükid ja minu sigaretikarp on asitõendiks GPU valvele, et kontakt on ülesse võetud. Pääle selle tulid veel meelde igasugused jutud, mis tsirkuleerisid diplomaatilistes ringkondades, kuidas keegi oli külastanud üht vene tüdrukut ja parajal momendil oli kardina tagant välja tulnud keegi mees, kes ütles, et ta on selle naise mees ja kui tahate skandaalist pääseda, siis peate alla kirjutama paberile, millega nõustute GPU-le andmeid koguma. Ma muidugi ei läinud Tretjakovi galeriisse, kuid ma ei olnud mitte sada protsenti kindel, et see tüdruk oli GPU agent. Ta nägi nii loomulik ja süütu välja.

Kuna sain päeval jooksmisega külmetada (rohkem ehk vast higistada ja siis tuult peale) siis võtsin õhtul klõmmu konjakit et sooja saada ja hammustasin peale Eestist toodud suitsuangerjat: tagajärg: maitses kokku nagu Laphroaig viski. (mis sobib raamatu järgi algajale viskiarmastajale)

Igal teol on tagajärg.

Tänasel ülevenemaalisel folkloristide kongressi avamisel ütles üks ukraina folklorist: Inimene pole inimesele ei hunt ega sõber vaid informant.

Tagajärg: võite end nüüd minu poolt informeerituks lugeda.