Rohkem nagu polegi sellest etendusest midagi rääkida. Äge lavakujundus. Pikad laeni ulatuvad klaaskastid, milles lendlesid vastavalt valgusele kas punased või valged libled ja mis moodustasid kord seina, kord vaateakna, kord magamistoa, kord akna teispoolsusesse. Kontrastsed toonid, mustade pabersiluettidena mõjuvad tšellomängijad punases valguses.
Aa ja ootamatu striptiis keset teist vaatust grupi kondiste naiste poolt ja kolme musklis mehe poolt, kellest üks musta nahavärviga. Täiesti põhjendamatu paljakskoorimine keset suurt tragöödiat.
Ja Alfredo osatäitja Balašovi kohmakas ülemängimine. Ma saan aru kui inimesed on SUURED, ehk kaalukad ja väärikad, aga siis ei tohiks neid muuta lavalise liikumisega kentsakateks, ei tohiks neid panna hingeldades ja mantli lehvides laval ringi lippama. Las käib rahulikult. Laulis ta õnneks väga hästi, kuigi Aleksei Dolgov, selle teatri teine vinge tenor, kes vahel ka selles rollis on, mõjub ilmselt veenvama Alfredona. Aga noh, Verdi muusika on nii ilus ja esmakordselt oli laval väga hea lauljakooslus, kus ka meeshääled suutsid pakkuda head konkurentsi primadonnale. All pildil Gerzmava koos Balašoviga, kes nüüdseks on veel mitu korda väärikam.
Elust siin Moskvas veel niipalju, et krõbe külm pole hetkekski taandunud. Laupäeval tegin retke VDNH kanti, kus asub kosmonautikamuuseum ja kohtusin seal Belka ja Strelka topistega, nende kahe koerakesega, kes kosmoses käisid. Uskumatu, millistes pisikestes tünnikestes nad tegelikult reisisid.
Ja pahandustest ehk ka niipalju, et põhjustasin tatraputru keetes tuletõrjehäire. Kes see tark oli kes pliidi ette suitsuanduri paigaldas, nii et iga minu wokiroog või aurav supp on potensiaalne oht ja inimesed peavad signaali kuuldes suunduma lähima väljapääsuni. No piinlik värk, aga see siiski ei takista mul kulinaarseid katsetusi jätkamast.
Kuulsin just lugu kunstiinimestest, kes hotellides käivad väikese kilekoti ja kummiga, mille saab andurile ümber tõmmata ja siis võib toas suitsetada niipalju kui kulub.
Seoses külmaga on ka Moskva tänavad rahvast tühjendanud ja isegi Majak on õhtuti tühjapoolne. No kuhu me niimoodi jõuame, kui igaüks külma pärast üksi kodus koob :)
Kinos vaatasin Avatari- väga lahe! Vasti tuleb 3D ka Alice imedemaal, seda tahaks ka näha, sest Irvikkassi õhku rippuma jäävat irvet saab vist ainult 3D-s omal nahakarvadega kogeda. Ja kuna välja ei saa minna siis olen vaadanud veel hulka filme igal õhtul kodus, eriti muhe oli It's complicated Meryl Streepiga, aga ka igasugu muid ettejuhtuvaid. Homseks rongisõiduks on uus Sherlock.
Kavatsen sel nädalal paar palgatapuhkusepäeva Eestis veeta, et Viljandimaal natuke laulu lüüa ja Karudega emmata. Päikesemäele lumme müttama... koduigatsus on ... kohutav! Laulda tahaks ja Moskva vahel natuke väsitab. Metsakohinat ei ole ju üldse. Igatahes viimane poolaasta hakkab tiksuma ja seda on juba ka vääriliselt tähistatud. Eestimaa, siit ma tulen! Aga märtsis -aprillis mais on siia palju külalisi oodata õnneks, seega, kes pole veel sohvat broneerinud, tehke seda kiiremas korras. Kasvõi selleks et tulla Töölist ja kolhoositari vaatama, mis taas täies ilus VDNH-l välja pandud on. Langenud naised ehk Traviatad korraldame ka kui vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar